Lugu sadistlikest
pioneeridest, kes otsustasid teha kodukülas lööktööd ehk siis
varahommikul loodreid magamisasemeilt välja peksta. Ja tõepoolest,
külarahvas kartis sellist kuraasikat gängi, kes olid nõus isegi
esimehele või vanaisadele keppidega kallale kargama. Ja et sellest
veel vähe oleks – nad tegid landanpaitsa nimelisi häbisilte, mida
nood loodrid peaks päev otsa kaelas kandma, päris keskaegne värk,
eksole. Möödus kuus pingelist päeva, ent lapsed ei saanudki oma
verejanu kaaskodanike kallal rahuldada, kogu külarahvas rahmeldas
palavikuliselt tööde vahel ringi, oli seda siis vaja või mitte.
Loodrijahi asemel suunasid lapsukesed järgmiseks oma energia
varesepesade lõhkumisele. Mis edasi sai, seda jutustaja ei räägi,
sest ta lahkus linna tagasi. Mis muud kui kultuurirevolutsioon. See
on ikka hirmus küll kui lastel lastakse sõgedaks minna.
“Külviaeg lähenes ja tegemist oli niisama palju kui kanepit põllul.” (lk 56)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar