Tamur Kusnets – Püha Jüri kutsikad (2012)

Kusnetsit ei saa süüdistada ajalooainese käsitlemisel kuivuses või nappuses – matsuvat naiseihu ja värvikat vägivalda on siin küllaga ja mitte igale maitsele. Kui romaanitriloogias käsitles autor aegruumi, millega tavalugejal suurt sidet vast pole, siis Jüriöö ülestõus on pea igale keskmisele eestlasele mingil moel tuttav. Ent autor annab sellele sündmusele veidi harjumuspäratu vaatenurga – nimelt põhjustas maarahva mässu Taani kuninga vasallide ässitamine (ja ka osalemine know-how'ga), mida asus siis Liivi ordu maha suruma (ordukad teadsid tänu spioonidele mässu oodata).

Tegevustikku nähakse ordu eestlasest sõjasulase Tancred de Waxamuse (ehk noorpõlvenimega: Tasulemb Vaksamees) silme läbi – karm ja raske käega mees, kes juhtub raamatu käigus armuma vaesunud aadlipreilisse ja saab suisa võimaluse sellega abielludagi. Aga noh, armastus on armastus ehk üks hetk läheb kõik tuksi ning murtud südamed saavad kestva depreka. Mässu alguses vallutavad ülestõusnud muuhulgas selle kantsi, kus kõrge rinnaga (nüüd rase) neiu oma abikaasat ootab ning matsid narrivad ja pilastavad mõnda aega naist. Ülestõusust kuuldes tõttab Tancredi sõjasalk koos teiste ordu rüütlisalkadega Põhja-Eestisse Taani aladele ning ärevil mees saab enamvähem teada naise koledast saatusest. Ta otsib oma naist, aga peale kleidi ja ühe moonutatud naiselaiba ei leia ta midagi. Karm ja raske käega mees muutub veel karmima ja raskema käega meheks, tapab maarahvast nii mis hullu, muutub omakorda omade ja vastaste jaoks kurjaks legendiks. Olemata suurt tuttav kodumaise mõõgakirjandusega, tundub küll, et Kusnetsi verine ja higine tegevustik võiks kuuluda selle ajaloolise kirjanduse vägivaldsema poole esirinda.

Raamat jaguneb õigupoolest kaheks – algul on ülevaade Taani vasallide ja Liivi ordu vastastikustest sepitsustest (esimeste lehekülgede ohtrate viidete tõttu on päris väsitav raamatu lõpust seletusi otsida) ning seejärel Tancredi üpris meelas ihalugu oma tulevase kaasaga ehk siis hulk juttu naise suurte rindade ja muude kehakumeruste paljutõotavusest, mis muutub lugemisel vahel lõbustavakski.

“Tancred ei olnud iial midagi sarnast tundnud, ta kõrvad kohisesid, kämblad embasid rindade sulnimat neiupekki, idunuia sirutus võinuks kohutada murueitegi, ja kui naine asetas täidlase reie mehe puusade ümber, ei suutnud vapper tallivend enam vastu pidada. Ta vankus, lõi enda ja näitsiku rõivad üheks puntraks, et oleks pehmem, ja vajus koos temaga pikali, värisevate kätega kobades saksiku tüdruku ihu. Nad liibusid teineteise vastu, hingeldades sügavalt, ja taibanud naise sikutusest, mida teha, sukeldus sõjasulane ta reite vahele, otsides oma mehepiigiga hämarast niiskest jalgevahest seda, mis lubas talle suurimat õndsust.” (lk 69)

Aga sellega lõppeb raamatu lõbusam külg. Raamatu teine pool on siis ordu aktsioon ülestõusu mahasurumiseks, lahingud ja varitsused ja karistusoperatsioonid, koos kõiksugu võikustega, mida mõlemad pooled üksteise sõjameestele või tsivilistidele tekitavad. Mahalöömisi ja muidu kaitsetute vastast vägivalda on tõepoolest palju. Et mässajad ja tuntav osa ordu lihtvägede massist on maarahva päritolu, võiks siin rääkida vennatapusõjast, kuigi jah, tol ajal sinimustvalgega ei lehvitatud ja Tancred pigem kadakasaksluse sohu suundumas. Ent tõepoolest, kõik need tapmised ja hukkamised ja poomised ja piinamised, päris verine värk.

“Kohisõnn astus rahulikult paar sammu, vankriassid kägisesid ning köis ümber tüdrukuohtu hoora jala tõmbus pingule; näitsik lohises küüntega maad kratsides porisel maapinnal, siis pinguldus ka teine, kahara kuuse ümber seotud köis. Vastupandamatu jõud tiris naisterahva jalad aeglaselt laiali, valuvingumine muutus aina hoogsamalt ulgumiseks ja köis tõstis paljunäinud tuharad maast lahti, üsna kohe kõlas ka tuhm raksatus, mis andis märku puusaliigese purunemisest. Oli õõvastav kaeda, kuidas tüdruku kurajalg reiest kummaliselt pikemaks venis, kuni rebenes sootumaks küljest, muserdatud liha ja katkised sooned ripendamas. Valuröökimine tumenes hootiseks üminaks, purustatud keha aga püüdis end jõuetult ühelt küljelt teisele veeretada. Otsekui taibates, et töö seks korraks ühel pool, jäi härg seisma.” (lk 227)

Raamat lõppeb nii ja naa. Ordu saab mässu summutamisega võimu Taani kuninga alade üle, Tancredile kukub kinnisvarapärandus naise mahalöödud suguvõsalt ja algab sünkjates toonides ülesehitustöö.

Rahvuslikust romantismist pole siin haisugi.

sirp
sirp