Paistab, et Lembe
asemel on Tänapäeva naistekaautoriks saanud Lind. Mis on märk
arengust. Käesolevas raamatus ei paku autor mingeid mesiseid
lahendusi, on vaid kõle ja julm maailm (või on see suguvõsaviga?).
Vast õpetusivaks ehk see, et peaks ikka sugulastega rohkem suhtlema,
saab äkki rohkem saladusi teada.
Lugu algab sellega,
kuidas kasulapsena kasvanud noor ema ärkab hirmsast painajast ning
tal tekib kahtlus, et on oma bioloogilistelt vanematelt geenidega
midagi närust saanud (või siis needuse). Ta palub kasuisal asja
uurida. Ja tekst siirdub kaheksakümnendatesse, kus ühel suveööl
surnuaias grupiviisiliselt vägistatakse õpetajanna. Kes jääb
rasedaks ning seda varjates sünnitab salaja tütre (meeslugeja jaoks
ehk liialt palju seda rasedusvärki, mis täidab esimese poole
raamatust). Naine jätab päev pärast sünnitust lapse haiglauksele
ja asub täide viima kättemaksu vägistajatele. Millega läheb nii
ja naa. Tagasi olevikku ja kerkib küsimus, et mida üldse
kasutütrele tema vanematest rääkida.
Nagu öeldud, ei
paku Lindi tekst sületäit positiivseid emotsioone. Õpetajanna elab
vaid kättemaksule ja selle tee lõpulejõudnuna polegi tal
valikuvõimalusi järel (tekkiski lugemisel küsimus, et mis edasi
saab). Natuke kistud see kättemaksuaktsioon on kõigi nende
eetrilapikeste ja kettidega, aga noh, nagu teada, pole kedagi
kangemat kui eesti naine. Niisiis, selline noir naistekas vist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar