Charles Bukowski – Tavalised ogarused (2005)

Mina ei saa švipsis peaga raamatuid lugeda. Näiteks mõnel sünnipäeval ikka vahel satud raamaturiiuli ette ja sirvid midagi. Loed siis paragraafi – ja saad aru, et meeles on ainult viimased paar rida, eelmised juba kustuvad melusse. Tähelepanuaken vms koondub ahtaks.

Bukowskit sattusin kodus mingi kolme õlle peale lugema ja läks väga libedalt, kõik tundus väga õige. OK, ega ma kodus ja rahus ei loegi alkoholi mõju all tavaliselt. Et omamoodi uus lugemissituatsioon siis, mis järgmisena, droogid? Aga jah, tegelased tihtipeale toimetavad rohkem või vähem purjakil päi ja mingi loogika nagu oli paigas, kui ka ise purjus olin. Kirjutatud ilmselt ka väike kilk peas. Ega kainelt lugedes tegelikult teisiti polnud, kaasaelamine lihtsalt veidi vaoshoitum.

Kogumiku umbes 25 juttu on vist enamvähem kronoloogilises järjestuses. Alguses kergem, nooruslikum ja praalivam, mida edasi, seda süngem, üksildasem ja traagilisem. Kogu algupoolel on ka kolmandas isikus peategelasi, lõpus on Duke´ide ja Harryde asemel Charles Bukowski nimeline kirjanikust minategelane. Mis siin ikka vigurdada.

Bukowski puhul räägitakse ikka joomisest ja roppustest. Polegi viitsind eriti huvituda seepärast Bukowskist. Mitte et joomisest ja roppustest ei huvituks, vahel... Aga igasugu rõvekirjandust on ju loetud ka, mis siin ikka.

Lugedes selgus, et sildistamisega on vast liig ajakirjanduslikult löövaks mindud. Kus ta siis nii eriti räige on, otseütlev, muud  midagi. Peategelane on jah sikspäkkide ja portveini hävitamise masin, kes iga naise ükskõik mis seisus pikali saab, aga no kuulge, siin on ikka midagi enamat. Kogus joonistub välja üksik ja traagiline koondkuju, kes kõigub ühelt poolt kusagil vanglate ja hulguste tühermaade ja teiselt poolt kirjandusringkondade, loomemajade ja ülikoolide vahel.

On ta siis pätt või intelligent? Oma antisotsiaalse eluviisi tõttu ta satub lihtsalt vahel pättidega ühte ruumi, aga jääb sealgi ikkagi ühiskonna suhtes skeptiliseks indiviidiks. Erinevalt pättidest, kes vastupidi, püüavad end maksimaalselt süsteemides kehtestada, loovad oma kriminaalset ühiskonda.

Peategelane võiks olla intelligent, tal on lugemust, maitset ja nutikust. Aga teda lihtsalt ei koti. Sest see tähendaks reeglite kinnitamist, ettemääratud radu pidi käimist: mõttetut töist rutiini, karjerismi, loomemajandusepläma, ülemusi ja alamaid, kiibitsemist. Tahaks lihtsalt kirjutada! Ta on üks paras idealist ja nii saab ta maailmas, nii nagu see hetkel toimib, lihtsalt peksa. Isikliku eluga on tal ka probleemid, ei usu ta ühegi naise armastusse – ja noh, klammerdubki pikkamisi oma künismi ja hullustesse.

„parem pean moka maas. nii et ta ronis tagasi voodisse. ja vahtis, kuidas ämblikud seina õgisid. see oli see, kuhu ta kuulus, oli alati kuulunud. ta ei talunud inimesi, rahvahulki, luuletajaid, mitteluuletajaid, kangelasi, kaabakaid – tal polnud tahtmist kellegagi kampa lüüa. ta oli omadega perses. ja perses olles oli ta ainuke probleem oma persekukkumist võimalikult valutult aktsepteerida. ta, mina, või see tema...“ (207)

Raamatu lõpupoole on lugu Lihakuivikud supis (lk 192), kogu kontekstis täiesti omalaadne mõistujutt röövellikust ühiskonnast. Toimub imeline teineteiseleidmine ja seejärel tagakiusamine ja ekstaatiline arveteõiendamine maailmaga. Loo lõpus kärgatavad vesinikupommid, kõik lõpeb hävitava või pigem puhastava tuumasõjaga. Ükskord me võidame niikuinii.