Tõlkevalimiku huvitavamad lood on
nimilugu ja “Surnuaia kapsad”, mõlemad on ühtlasi kogumiku
pikimad lood, olles kumbki tervelt 6 lehekülge. Teised lood on
sellised lüürilised hingekarjed jne, mis kindlasti mõnel
metafüüsilisel hetkel võivad olla huvipakkuvad, aga noh, praegusel
hetkel mitte.
Nimilugu on selline kena armastustuse
leidmise lugu, kus maailmas rännanud mees leiab korraga kodukülas
vana elu jätkates neiu, kelle vastu tekivad soojemad tunded. Aga
neiu, kas tema siis hoolib sellest vaesest seiklejast? No eks ta
lõpuks ikka hoolib, vahel on võimalik kogeda maailmast midagi
ilusat ka. Autor on huvitavalt kirjeldanud selle pidetu vagabundi
seiklusi Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, ta sihituvõitu otsinguid oma
koha leidmiseks – ja lõpuks selgub, et see on ta Baskimaa
kodukülas, mitte mõne välismaalanna embuses. Nojah, armas lugu.
“Surnuaia kapsad” on vähe teises
laadis, kuid kirjeldab niisamuti oma koha leidmist. On kõrts ja mees
ja naine ning ports lapsi. Mehe võtab kopsupõletik, naise natuke
hiljem sünnitusjärgne komplikatsioon. Mis saab lastest?
Külakogukond ei taha lisasuid hästi toita... kuniks ühel hetkel
võtab lapsed oma hoole alla pooleldi paaria staatuses (jällegi
maailmas seigelnud) mees, kelle kodukohale on ta äraoldud aastate
jooksul tekitatud surnuaed (sest teda ennastki peeti surnuks), ning
naasmisel pakuti talle surnuaiavahi kohta, ja ühtlasi ehitas mees
sinna omale elukoha. Miks loo pealkiri on selline nagu see on, selgub
ehk loo puändis. Jällegi, südantsoojendav lugu inimlikkusest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar