Mõneti ehk kummaline ja aegunud
lasteraamat Katrinist, kes kõiksugu lapselikke pahategusid täis ja
nii perele mureallikaks. Noh, üks hetk otsustab Katrin, et ei taha
enam olla paha Katrin, ja on parem poiss ehk hea laps Peeter. Kodused
nõustuvad sellise pealiskaudse soovahetusega (muidugi, tüdruku
eeskujuks võis olla vanem vend Aadu) ning edaspidi sooritab kodus ja
õues pahategusid Peetrike. Kas ja kuidas suhtuvad sellisesse
rollivahetusse pere sõbrad-tuttavad, ei saagi täpselt aru, selles
suhtes pigem pigistatakse (autori poolt?) silm kinni. Ei saa öelda,
et Peetrike oleks miski Maa peal kehastunud Saatan, on lihtsalt
selline taltsutamatu laps, kes ei oska arvestada teistega
täiskasvanulikult.
Lugu on iseenesest üsna punane, nii
elavad Peetrike ja teised kodanikud eramajas üürilistena, ning
hammast ihutakse maja haldavate peremeeste ehk endiste omanike (?)
peale, kes siis püüavad endist vara mingilgi moel endile hoida –
kasutavad näiteks aiamaad vaid enda jaoks (äritsedes sügisel
aedviljadega), hoitakse oma kola keldris jms. Aga Peetrike, tema
julgeb lapsearuga peremehi sõimata, ja teised üürilised noogutavad
salamisi pead. Või noh, pioneerilaagrisse komandandiks määratud
isa võtab lapse laagrisse kaasa ja millised kommunistlikud suhted
seal laste ja vanemate vahel on.
Nojah, ei saa kuidagi öelda, et
raamatul oleks nüüdseks suuremat väärtust järel, Väli pole siin
niisamuti eriliselt vaimukas või südamlik, on lihtsalt selline üsna
puine pedagoogilisevõitu lastelugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar