Mul on neid Simmonseid terve riiulitäis. Tal on paremaid ja halvemaid raamatuid. Viimased on olnud kehvapoolsed: "The Terror" ja "Drood" näiteks. Ja siis veel sellised mõttetused, nagu "Children of the Night" ja "Carrion Comfort". Simmons tahab respektaabel olla, läheb aina reaalsemaks ja detailirikkamaks. Talle meeldib võtta reaalselt eksisteerinud persoon ja tema ümber fantaasiamaailm punuda. "Crook Factory"'s oli üheks peategelaseks näiteks Hemingway.
Tal on üks lumeraamat veel, see "The Terror". Seda lugesin läbi suurte piinade, kuna tegu oli tolle John Franklini ekspeditsiooni kirjeldamisega ja mis kõiki koledusi nad seal pidid läbi elama. "Drood" oli huvitav ainult esimesed sada lehekülge, siis vajus ära ja tõi pettumuse. Nüüd siis "The Abominable", milles väike seltskond 1925. aastal Everesti vallutama asub. Kuskil esimese veerandi peal mõtlen, et Simmons on ikka jube tüütu tellise kokku pannud. Valmistuvad ronimiseks ja muudkui kirjeldatakse mägesid ja nöörisidumistehnikaid jne. Samas läheb huvitavamaks, kui mängu tulevad väljajoonistatud isiksused ja intriigid.
Poole pealt hakkas vedama ja totral kombel ei tahtnud enam käest panna. Viimased sada lehte läksid une hinnaga. Järgmine raamat pidi tal rääkima Sherlock Holmesi looja seiklustest vms. Selles mõttes ootan ja ostan kindlasti. Mulle lihtsalt ei meeldi tema vajadus detailide järele. Jätsin vahele lõike ja lehekülgi, kus nad ronivad. Väga detailselt. Ehk alpinistidele meeldib rohkem. Kui hakkavad ronima või varustusega jaurama, lasin silmadega üle järgmise dialoogikohani ja seiklus võis jätkuda. Parem kui "The Terror" kindlasti, kuigi eks see toimu ka keset armutut lumemaailma ja igasugu kollid käivad kannul. Sellised segased tunded jäid, aga eks ikka pigem positiivsed ja ajaraiskamine see kindlasti polnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar