Natuke türgi luulet kuskilt 20.
sajandist.
ÄRKAMINE
Mida me jagasime omavahel
Tuhandest ja ühest valgusest
Tuhat üks ööd
Mu ripsmed on märjad tunne mind ära
Tule tagasi
Kui palju oleme hukutanud oma mälestusi
Olemas olles
Halba kavatsemata
Tahame seda või ei
Tule tagasi
Palju on mägedeni tähtedeni metsadeni
Surmani palju
Rohkem ei saa ma teha ei sind äratada
Tule tagasi
(lk 18)
TAGASI ANTUD
Soh võtke see on teie
Ma ei taha enam
See käsi jalg
Tunne mõte
On teie
Ma ei taha enam
Okstel taevas vees
Mu meelekibedus ja unetus
Seal ehk mõistetakse mind
Antakse rõõmu ja lootust ent
See on teie
Ma ei taha enam
See mis lapsest peale
Mul kannul
Armastades meelt heites
Kõneldes kirjutades äratuntu
On teie
Ma ei taha enam
Öö pilkasus kohub
Viib mu kurbuse kus ka käin
Viib mägede ilu
Teie see tühjus mille olen täitnud
On teie
Ma ei taha enam
Kõik kivi maa mets meri
Kogu mu olemus pimeduse üle elanud
Koolnud keda olen leinanud põrmus
Kõik kõik
On teie
Ma ei taha enam
(lk 22-23)
HAARE
Avan suu pimedusele
Otsatu vaikus
See milleni mõistus ei küüni
Haarab mu
(lk 42)
MAAILMA TÕELISUS
Mägi mäega kokku ei saa
Kaks inimest saavad varem või hiljem
Mägi mäest lahku ei saa
Varem või hiljem lahkub inimene
inimesest
(lk 45)
KAUGEL
Tulevad lähevad
Ööd koidikusse
Minu unetus
Sinu ilusse
(lk 50)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar