Üsna kangelaslik ja veider
ugrifantasy, kus Balti aladel kohtub nii eestlaste, komide kui
madjaritega, ning lõunapoolsetel aladel venelasi, poolakaid ja
horvaate. Rääkimata siis latgalitest, kelle sõjapealik on lahingus
maha löönud loo peategelase Vammo vanima poja ja keda siis Vammo
asub taga ajama niisamuti tapmise eesmärgil, hoolimata virulaste ja
latgalite vahel sõlmitud rahust.
Latgalijaht kui selline kujuneb vägagi
vaevarikkaks ja veriseks teekonnaks (kestab vähemalt aasta!), kus
Vammo peab sadu kordi end ületama, et seda vihatud latgalit viimaks
näost näkku kohata. Millised meeletud üleelamised! Aga viimaks
jõuab Vammo kaugele linna (Karpaatide taga?), kus valitseb see
latgali sõjapealik, ja jõhker kättemaks paiskub valla. Kuid...
latgali käsilaste eest põgenedes tabab Vammot omakorda... midagi
karmavõlalaadset, ning... igati mõru värk.
Autor on kokku kirjutanud lugejale
üpris nõudliku teksti – peale selle, et see on suhteliselt
liigendamata, on siin esitatud nii arhailisevõitu kui ka
tänapäevases kõnepruugis keelt koos mõnede keelevääratustega
(muidugi, ikka tuleb stiile segada, võibki olla huvitavam
lõpptulemus). Eks see ugri ja idaeuroopa rahvustega toimetamine
paneb veidi kulme kergitama, aga omal moel huvitav kah.
“Oo, Taara, anna veel viimast hoopi lajatada, latgalil kolpa lõhestada, ribikonti muljuda, selgroogu tükkeiks murda, et ei peaks ma sinu mõõga varjus ilma auta lömitama, vaid saaksin Kaljuvalla kaitsel igati vahva olla! Ma olen sõjas oma vendade maal, ja mu vendade veri seguneb minu omaga, kui me langeme, ja meile kõigile palun rammu! Taara, saada Sõjahunt latgalite kallale! Anna meile soeväge, anna meile oteväge! Anna mulle võimalus, et ei peaks poeg Surmajões kõdunema!” (lk 201)
Takkajärgi paneb imestama, et autor
oli seda kirjutades ikka väga noor, ses suhtes küll väga tubli
tükk.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar