01 september, 2014

Arkadi Strugatski, Boriss Strugatski – Väikemees (2014)

Nagu ikka, pole Strugatskite ulme mingi tehnikavidinate või tulevikuvisioonide pärusmaa (muidugi neid siin ka on, aga oma aja kastmes), vaid... midagi muud. Autoritele on ehk tähtsam teksti loominevõi dünaamika kui siis kindel tulemus – mitte mis on inimlikkus, vaid kas ja kuidas ootamatus või äärmuslikumas olukorras inimlikult käituda. Või midagi sellist? Ei tea... Lugemisel naudid pigem seda maailmaloomist kui saadud tulemust ise; mis tekitab endale ootamatu küsimuse, et siis... mis on mis...

Eks sedalaadi kirjandusele ole lihtne osutada kui segase panemisena... aga noh, Strugatskid teevad seda kuidagi retrostiilselt. Pateetika segatud argisega, inimhinge ülevus koostöös ükskõiksuse või minnalaskmisega, tegelased võiksid olla justkui positiivsed kangelased, aga samas kuidagi elusalt labased või mõttetud sehkendajad või totralt naiivsed. (Muidugi saaks mingil moel öelda, et muuhulgas esitatakse kõverpeegel nõukogude inimesest – ent on see hetkel oluline?)

“Paar sekundit seisis ta otsekui kõheldes, siis vaatas üle õla minu poole ning ma nägin jälle ta suuri tumedaid silmi, aga mitte enam tardunuid, vaid vastupidi – vägagi elusaid ja justkui pilkavalt naervaid, ning siis äkki kükitas ta maha, haaras kätega põlvede ümbert ja hakkas veerema. Ma ei saanud esiotsa arugi, mis toimub. Just hetk tagasi seisis seal inimene, kummaline inimene, ja arvatavasti üldsegi mitte inimenegi, kuid vähemalt väljanägemiselt inimese moodi, ja siis äkki pole inimest, mööda sood, üle läbimatute põhjatute mülgaste aga veereb muda ja sogast vett pritsides mingi totter hall kakuke. Ja kuidas veel veereb!” (lk 50)


Vist iga Strugatskite teksti puhul olen maininud, et ega ma nende austaja ole... aga samas on nad omal veidral moel löövad. Kui ulmelisemate raamatute puhul tähendab löövus ennekõike ohtrat ja jõhkrat musta huumorit (nt Abercrombie jt), siis tegelikult saab ka... vaba, isikupärase kirjutamisega olla midagi enamat kui järjekordne ambitsioonikas autoritoode.

Kommentaare ei ole: