Eks see vietnamlastest paadipõgenike
teema peaks olema mõistetav meilegi, kel ulgueestlus osa Suurest
Ajaloolisest Narratiivist – sõja ja totalitaarse korra eest
pagemine ning teises kultuuris kohanemine ja osaliselt oma kultuuri
alalhoid. Kõik see Vietnami sõda ja põgenemine tekitab sügavate
traumadega inimesed, kuid kogukonnatunde abil ehitavad nad endile
üles uue stabiilsuse. (Ei saa ka unustada, et tegemist
ilukirjandusega.)
Kronoloogiliselt võttes (raamatu
peatükid pole küll vastavalt järjestatud) räägib jutustaja loo
sellest, kuidas ta sündis keset sõda varakasse perekonda, kasvamine
suhtelises heaolus, seejärel Lõuna-Vietnami langemine ning aastad
totalitaarses Vietnamis, pere põgenemine 1978. aastal üle mere
Malaisiasse, ja sealt suunamine edasi Kanadasse, kus siis kohanemine
lääne ühiskonnaga. Keel, mida süüa, mida üldse seljas kanda
jne. (Kadedalt võiks öelda, et tegu pole II maailmasõjajärgse
oludega, vaid suhtelise heaoluühiskonnaga, mil rohkem jaksu
pagulastega tegelda.) Aga nagu öeldud, töökad vietnamlased hoidsid
kokku ning saavutasid aastate jooksul edugi. Hiljem töötas
jutustaja kolm aastat sünnimaalgi, olles muutunud oma endistele
kodumaalastele üpris võõraks, küll nähakse temas jaapanlannat
või kõrgema klassi eskorditüdrukut – midagi muud kui pinges ja
vintsutatud vietnamlane. (Ja tõepoolest, naine avastab Hanois endale
koduse lõhna – see on pestud riietest hõnguv pesuaine lõhn.)
Tekst pole jutustatud mingist
masendavast hädakoorist lähtuvalt, vaid niimoodi... loetavalt.
Leidub tõsiseid ja traagilisi teemasid, aga seda mahendab
ühtekuuluvustunne ja edasipürgimine. Või noh, poeetilisus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar