Võib peale lugemise lõpetamist
tõdeda, et Loore küllastamatute armurõõmude seiklused saavad veel
ühe järje. Sest selget pole veel midagi! (Samas, miks peakski?)
Mida teeb deemonlik Annabel ta Roberti ja Mattiasega? Kas puhkeb
titaanide heitlus ehk võitlus Loore ja Annabeli vahel, mis teeks
viimaks selgemaks, kumb saab need kaks kuuma meest-riistvara endale
kasutamiseks? Kes teab! Muidugi võiks autor anda järgmises osas
lugejatele ninanipsu ja näidata hoopis seda, kuidas Loore kujuneb
isamaaliseks koduperenaiseks (kel kuumad mälestused tormilisest
noorusajast jne). Või saata naise vontrierilikesse painajatesse.
“Mu käsi on endiselt ta riista ümber ja ma suunan selle paika. Sätin meid õigeks ja istun ta endale sisse. Ma ei tea, mis sellega on, aga hommikuti tundub ta alati nii palju suurem. Ja ta tundub alati suur, aga hommikuti tundub ta nii suur, et peale tema riista ei mahugi minusse enam midagi. Nagu ma oleks üleni teda täis, nagu oleks tema iha see, mis mind püsti hoiab.” (lk 60)
Kui “Tubli tüdrukut” reklaamiti
eesti esimese sadomasoromaanina, siis siin raamatus on ehk vaid
poolteist BDSM stseeni; seeasemel on tavaline kuum seks. Mis ühel
hetkel jõuab viimaks kolmekani (huvitav, mis võiks olla kolmanda
romaani pealkirjaks?). Loore nimelt avastab raamatu algul, et ta ei
suuda unustada Roberti rohelisi silmi. Kuigi tegelikult armastab
naine Mattiast. Aga Mattias on kurb, et eelmises osas Loore ja
Roberti vahel juhtunu tõttu ei saa ta suhelda oma vana sõbra
Robertiga. Kuid siis nad kõik leiavad, et nad peavad suhtlema. Ja
Loore jõuab kristalse selguseni, et ta tahaks enamat kui Roberti
üdilummavalt rohelistesse silmadesse (mis on kui merekivikesed!)
vaadata. Üks asi viib teiseni ning kolmekesi jõutakse otsuseni, et
Loore ja Robert võivad niisamuti lähedaselt suhelda. Kõik on
rahul. Jalust nõrgaks võtvalt rahul.
“Ei ole kerge olla... suhtes... kahe sedamoodi segase mehega nagu Robert ja Mattias. Ime, et ma siiamaani närvivapustust saanud ei ole. Nad ei reageeri peaaegu kunagi millelegi nii, nagu ma eeldan, et nad reageeriks. Lükkavad seal, kus ma arvan, et nad tõmbaks. Tõmbavad seal, kus ma tahan, et nad lükkaks. Nad mõlemad on märksa kaugemale mulle hinge ja pähe roninud, kui mulle tervislik oleks.” (lk 118)
Aga siis! Eestisse naaseb Annabel!
Kellega Robert ja Mattias olid eelnevalt pikalt sellises kolmiksuhtes
olnud! Ja tõepoolest, hingematvalt lööva välimuse ja
vabameelsusega Annabel noolib vägagi aplalt kaht meest endale
tagasi. Mis viib selleni, et kas Loore... kas ta saab enam oma kahte
vägevat partnerit usaldada? Või on see vaid üks tuuleviiv naise
armusuhete antoloogias? Ei tea! Äkki järgmises osas saab teada!
Võiks öelda, et romaan on ehk elust
suurem... igatahes meeskarakterid on küll sellised seksikiisud, et
kohe... kohe on. Alaväärsustunnet tekitav! Muidugi, samas see
meeste võimalik biseksuaalsus... pole just unistus. Raamatu
lugejateks ongi ehk pigem naissoost kirjanduse tarbijad, näiteks
peategelase riietusdetailid ei ütle mulle suurt midagi (kuigi ega
see nüüd tekstis prevaleerinud). Ja noh, kolmiksuhte puhul vist ei
kujutaks iharalt vaimusilmas, et voodis oleks lisaks teine polt. Häbi
on nii vanamoodne olla.
Kui “Tubli tüdruku” puhul võlus
omamaine sadomaso, siis see osa on ehk vähe erootilis-naistekam.
Noh, uudsushetk on lahtunud (kaanepiltki pole nii raju) ja annab
mõelda, millega autor järgmises osas üllatada võiks – aga eks
see ole maitse, rikutuse või huumori küsimus. Eks mingit tulevast
mänguruumi võib pakkuda ka see Loore vanemate teema, kuid see
läheks vast liialt olmerealismiks.
“Ma ei tea, kui kaua ma seal sedasi istun. Liikumatult, ühe käe sõrmed Roberti haardes, tätoveerimispüstoli surinast ja Roberti täielikult naudingule allunud näost kuhugi kehavälisesse olekusse lennutatud. Kui Rudolf ükskord lõpetab ja toast välja astub ning Robert oma plahvatuslikult suurte pupillidega merekivikesesilmad lõpuks lahti teeb, on mul tunne, et ma ei saa hingata. Et ma ei saa liikuda, et ma ei saa midagi, mis ei tähendaks kohe, siinsamas, jalamaid kõikide riiete seljast kiskumist ja iga oma alasti nahasentimeetri Roberti vastu surumist. Tema sisse sulamist.” (lk 112-113)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar