27 september, 2016

MercA – Allääres (Looming 9, 2016)


Padunatsionalistlik jutt tuleviku Eestist, mis kuulub Euroopa Kalifaati. Naised peavad kandma burkat, sealiha ja alkohol on keelatud, mehed ja naised sõidavad eri bussidega ning sisserändanud on hullemadki kui omal ajal Nõukogude Liidust tulnud (autoril pole nostalgia niivõrd praeguse aja järele kui pigem 1980ndatest aastatest).

Lugu on sellest, kuidas Merca nimeline vanem (nii seitsmekümnendates) naine läheb Setumaa kodutalust (peale islami nuhtleb Eestimaad ka kliimasoojenemine, mis on siinset pinda rüüstanud) Võru kaudu Tartusse – viib oma pojale suitsusinki ja puskarit. Poeg on Tartus budistlikus kloostris (Kloostri tänaval) – islam on küll kristlikud sümbolid hävitanud, kuid lubab kummardada jõuetumaid pühadusi, nii on Tartus lubatud budistlik klooster ja nii on seto tsässonites ikoonide asemel Peko kujud (peategelane tunneb küll takkajärgi igatsust ikoonide järele, olgugi et ta nooremana polnud just kristluse poolehoidja). Aga jah, kui Setomaal on veel säilinud maarahvale omast, siis islamlik Tartu on küllaltki erinev meie heast vanast Emajõe Ateenast (no kui järgi mõelda, siis Setomaagi pigem selline… 1930ndate vaimus, talupidamised ja puha).

Et jah, see burka… no küll on jube riideese! Sellega ei saa ujumas käia (sest avalikkuses ei tohi end paljastada) ega midagi, vaid lumetormis on see asjalik kaitse. Burka puhul on maarahvas samas leidnud võimaluse, kuidas identiteeti teadvustada, samamoodi kui vanasti rahvarõivastega – nii saab burkakaunistuse järgi eristada, kas kandja on muulane või oma, kas on muhulane või mulk või seto. Kuid lisaks burkale rõhuvad maarahvast karistused, surmanuhtluse kõrval on kasutusel kepihoobid (nagu peategelase mees on just kogenud) või siis kividega pildumine (mida peategelasest seto mammi niisamuti on läbi teinud – tema käitus kangelaslikult ja leelotas loopimise ajal!).

Võiks öelda, et tekst on kirjutatud üsna paksudes värvides ning rõõmuks igale natsionalistlikule lugejale; lisaks äratundmist neile, kes on tuttavad nüüdisseto suurkujudega. Merca on varemgi ulmelisemat proosat kirjutanud (hiljuti ilmus üks proosakogu), kuid pole senini lugema sattunud.

Kommentaare ei ole: