Üsna didaktiliselt mõjuv lugu
sellest, et rikkus (või täpsemini nö teenimatult sülle kukkunud
varandus) ei tee tingimata õnnelikuks. Tekst jaguneb kaheks ning
kirjeldab nii Getho nimelise inimese kahte päeva.
Esimeses päevas on just selgunud
Gethole, et ta saab päranduse, tänu millele on võimalik muretult
elu lõpuni elada, teha kõike seda, mida vaid oled soovinud, ja
millest on ka kasu. Getho töötab kaubandusvõrgus, vabal ajal (või
kooli pärast?) õpib prantsuse keelt ja kitarrimängu. Ta elab
väikses ühiselamutoas, mis pole just privaatne koht. Aga nüüd on
Getho igati vaimustunud saabunud päranduseteatest, ta saab loobuda
sellest tüütust poetööst, ühtlasi kolida paremale pinnale ning
õppida seda mida tahab.
Loo teine osa toimub aastaid hiljem.
Getho magab oma korteris, ning ärgates päeva ajal peaks nüüd
voodist välja kobima, aga... milleks, kuhu on kiiret. Milleks teha
midagi, kui selleks pole vajadust. Talle meenub kunagine rähklemine
ja tollased unistused, aga... milleks neid õieti vaja on. Ja
kellesse see puutub, kuidas Getho oma elu elab, kas ta siis teeb
midagi või ei. Peale üürikest ringi loivamist segamini korteris
keerab ta tagasi magama.
Et siis jah, ülemlaul vaesuse
rikastavale mõjule, mis paneb ärksalt või vähemalt asiselt
tegutsema. Eks sellisest tegutsemisest sünni ka muuhulgas tekstid,
mida on sobilik Loomingus avaldada. Samas, kui nüüd peale lugemist
hakkasin kirjutama seda postitust, siis... miks mitte Getho moodi
päevi tühjaks veeretada? Pole just sundust elada nagu kõik teised,
pealegi – äkki takistaks muidu keskpäraste võimetega
Getho-sugune kellegi andekama võimalusi? Milliseid kasutoovaid
väärtusi peale looma inimene, kel puudub selleks... õieti huvi või
loomupärane tahtmine. Mingil moel võiks Gethot vaadelda kui
Huysmansi soome-ugrilikum ja argisem variant – muidugi, nii
lühikese teksti pealt on arutu selliseid paralleele tuua.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar