07 september, 2016

Armin Kõomägi – Vastuvoolu (Looming 8, 2016)

Lugu töö kaotanud advokaadist, kes avastab, et kui kassid kadunud, siis hiirtel pidu – ehk argielu võib... midagi muud olla kui tavaliselt tundub; lisaks võõrandumine oma perekonnast. Kokku on tekst õige krüptiline värk, umbselt võib aimata, et autoril on ehk soov näidata... mis jääb järele kui elusibulat koorida ja alles jääb... tühjus, võõrandumine, ebamugavustunne. Aga kes teab, mulle jäi tekst kaugeks, justkui võrdlemisi ebaõnnestunud eksperimendiks (võrdluseks siis sel aastal Täheaja ulmeantoloogias ilmunud „Punamütsike“, mis niisamuti pereteemalisena oli hoopis teravam tera).

Kommentaare ei ole: