Pekingis välja antud lasteraamat on õige huvitavate
illustratsioonidega, minu meelest on siin nende tegemiseks kasutatud
kollaažitehnikat – ühtekokku on segatud nukud, fotod ja taustajoonistused (no
ma pole tuttav vastava tehnika ja selle ajalooga ning kahjuks ei ole netis
raamatust ühtegi pilti). Nii meenutavad illustratsioonid justkui varasemaid
eesti nukufilme, mitte mõnd põhjendamatut eelarvamust maoistliku hiina
(kujundus)kunsti kohta – muidugi, samas on tegemist välisturule suunatud
tootega.
Aga lugu on siis sellest, kuidas ennevanasti elanud
mesilasest ja vihmaussist said meile tuntud välimuse ja funktsiooniga mesilane
ja vihmauss (hiljuti lugesin üht ulmelugu, kus samuti vaatluse all hiina
mesilaste õige salapärane elu). Ennevanasti, kui Maa peal valitses küllus, olid
mesilane ja vihmauss üsna sarnase välimusega olendid – pea, kõht, jalad; polnud
neil tiibu, mõlemad kõndisid ja olid muidu suured sõbrad. Kuid siis tulid
nälja-aastad ja sõbrad sattusid hätta, kuni viimaks mesilane mõtles, et vaja
midagi teha! Vihmauss naeris ta välja, mesilane aga hakkas askeldama puu kallal
(talle pakuti tööd õietolmuga tegelemiseks), vihmauss aga leidis rammusa
söögikoha ja viskas end pikali, kuna muud polnud tal vaja teha kui vahel süüa
ampsata. Suure töötuhinaga (vaja palju ronida!) kasvasid mesilasele tiivad,
vihmauss aga kaotas magades jalad. Kui mesilane viimaks vihmaussi otsima asus,
arvas see, et on õige näotuks muutunud ning puges maa alla. Seal aga pakkusid
juured, et kui uss mulda kobestaks, oleks ta samuti kasulik olend. Vihmauss
mediteeris veidi ja nõustus sellist tööd tegema. Happy end.
Eks sellise raamatu puhul ongi pigem olulised tekstivälised
asjad – Pekingis 1958. aastal kirjastatud raamat! Ja need illustratsioonid!
Usin mesilane ja laisk vihmauss moodustavad ehk esmapilgul vähe üllatava
konfliktse paari, kuid nagu näha, rehabiliteerib vihmauss end teksti lõpuks –
kui palju kasutuid elajaid ikka muistenditesse satub? (Mõni ikka.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar