20 september, 2016

Yen Wen-Ching – The Bee and The Earthworm (1958)



Pekingis välja antud lasteraamat on õige huvitavate illustratsioonidega, minu meelest on siin nende tegemiseks kasutatud kollaažitehnikat – ühtekokku on segatud nukud, fotod ja taustajoonistused (no ma pole tuttav vastava tehnika ja selle ajalooga ning kahjuks ei ole netis raamatust ühtegi pilti). Nii meenutavad illustratsioonid justkui varasemaid eesti nukufilme, mitte mõnd põhjendamatut eelarvamust maoistliku hiina (kujundus)kunsti kohta – muidugi, samas on tegemist välisturule suunatud tootega.

Aga lugu on siis sellest, kuidas ennevanasti elanud mesilasest ja vihmaussist said meile tuntud välimuse ja funktsiooniga mesilane ja vihmauss (hiljuti lugesin üht ulmelugu, kus samuti vaatluse all hiina mesilaste õige salapärane elu). Ennevanasti, kui Maa peal valitses küllus, olid mesilane ja vihmauss üsna sarnase välimusega olendid – pea, kõht, jalad; polnud neil tiibu, mõlemad kõndisid ja olid muidu suured sõbrad. Kuid siis tulid nälja-aastad ja sõbrad sattusid hätta, kuni viimaks mesilane mõtles, et vaja midagi teha! Vihmauss naeris ta välja, mesilane aga hakkas askeldama puu kallal (talle pakuti tööd õietolmuga tegelemiseks), vihmauss aga leidis rammusa söögikoha ja viskas end pikali, kuna muud polnud tal vaja teha kui vahel süüa ampsata. Suure töötuhinaga (vaja palju ronida!) kasvasid mesilasele tiivad, vihmauss aga kaotas magades jalad. Kui mesilane viimaks vihmaussi otsima asus, arvas see, et on õige näotuks muutunud ning puges maa alla. Seal aga pakkusid juured, et kui uss mulda kobestaks, oleks ta samuti kasulik olend. Vihmauss mediteeris veidi ja nõustus sellist tööd tegema. Happy end.

Eks sellise raamatu puhul ongi pigem olulised tekstivälised asjad – Pekingis 1958. aastal kirjastatud raamat! Ja need illustratsioonid! Usin mesilane ja laisk vihmauss moodustavad ehk esmapilgul vähe üllatava konfliktse paari, kuid nagu näha, rehabiliteerib vihmauss end teksti lõpuks – kui palju kasutuid elajaid ikka muistenditesse satub? (Mõni ikka.)

Kommentaare ei ole: