13 september, 2016

Margus Haav – Kuidas lõhnab kuri (2016)

Romaan kui konstruktsioon, mis võiks ehk hoolikalt valatud betoonile lisaks sisaldada ka väheke hooletuid või hoolikaid pintslitõmbeid ja sisustuselemente. Minu meelest vajanuks tekst enam autoripoolset toimetamist ja rammusamaks timmimist (seda vahel ka keelekasutuses), kohati jääb nagu hõredaks... ning lõpus läheb korraga väga kiireks lahenduseks (kui õigesti aru sain, siis lõpupeatükid on mõneti hiljem kirjutatud; murdepunkt paistab olevat kõplamise juures).

Postapokalüptilise romaanina ei saa seda võrrelda äsja loetud Vagneri teosega – kui Vagner püüab kirjeldada võimalikult realistlikult katastroofi alguspäevi, siis Haava teos paigutub maailmakorra lagunemisest mitukümmend aastat hilisemasse ajastusse; kõik need võimurite vahetused ja sõjakoledused lähevad (minu meelest) vähe fantasy kanti. Haava maailm võiks paikneda kus iganes (algselt arvasin naiivselt, et tegu Eestimaaga), või noh, vähe utreeritult võiks öelda, et Mad Max põhjamaa tingimustes (jajah, nagu Viljandi esitluses selgus, on autor tuttav ka Zelazny „Needuste alleega“).

Raamatu neli tegelast põgenevad ühest hädapiirkonnast teise; taustana esitleb autor nelja elulugu (üks on küll...), mis kirjeldavad tegelaste tegemisi apokalüpsise aegadel. Peale üüratuid tapaorgiaid („inimene on inimesele inimene“) on jõutud niikaugele, et lõppenud on tulirelvade kasutus (sest laskemoonavarud on otsa saanud ja pole võimalik juurde toota) ning kasutusele on võetud erinevad külmrelvad. Maailmast on kadunud karjaloomad – lihtsalt polnud võimalik neid sõjatingimustes (ja tuumatalve oludes?) kasvatada, mistõttu nö rahulikumatel aegadel pole enam kedagi-midagi kasvatamiseks järgi jäänud (ja eks liha saab ka inimsöömisel).

Et nüüdseks on inimesi vähe allesjäänud, on saanud tuule tiibadesse mitmesugused lihasööjad – muuhulgas toonekured, mis laibasöömiste tagajärjel on õige pirakaks ja mõrvarlikuks muutunud, olles võimalised alla kugistama väikelapsigi (minu meelest on see kureteema Haava parim panus ilukirjandusse, kurenokaplagin... ei kõla enam kunagi nii süütult). (Natuke segaseks jääb naiste olukord sellises maailmas – kuhu nad kaovad, miks nad on nii vähe... meestele „kaubaks“ (kuigi jah, Haav kirjeldab muuhulgas mitut vägevat naisvõimurit).)

Ühesõnaga, need neli tegelast põgenevad rünnaku alla sattunud külast ja otsivad teed lõunasse, kus olevat veidi rohkem tsivilisatsiooni säilunud. Teel kohtuvad nad eri inimjätiste ja 21. sajandi varemetega ning sooritavad mõned tapatööd (Haav on kohati päris brutaalne), ning viimaks peavad kokku puutuma autori poolt kokkuseatud puändiga.

„Roheliseks tõmbunud marmor oli täkitud kuuliaukudest, käed ja vasak tiib olid ära murtud ning nina küljest löödud. Millegipärast alustatakse alati ninast. Roomat rüüstanud visigoodid, Attila hunnid,Tšingis-Khaani mongolid, prantsuse revolutsionäärid, purjus vene bolševikud. Alati lüüakse marmorkujudel nina küljest. See on nagu mingi põlvkondade vaheline barbarite kokkulepe. Nina küljest löömisega pandi märk maha. Edasi võis tegutseda oma parema äranägemise kohaselt. Raamatukogule tuli otsa, kuulipildujavalang keskaegsesse maali, inkade kullast liblikad sulatustiiglisse. Võis Faberge'i mune üksteise vastu koksida, ohjeldamatult tappa ja vägistada, klavessiini sittuda. Aga peamine oli kõigepealt marmorskulptuuril nina küljest lüüa. See oli nagu mingi leping saatanaga.“ (lk 100)

Lühidalt – huvitav debüüt, kuid minu meelest veidi toores tekst. Tore, et Sündmuste Horisonti on võetud avaldamiseks selline uus ja ulmeringkonnaväline autor.

Kommentaare ei ole: