08 aprill, 2020

Ilmar Tomusk – Isamoodi unejutud (2017)


Raamat on mõeldud ehk nelja- kuni kaheksaaastastele tütarlastele, ning tutvustab neile ideaalset maailma, kus on üks tore tütar ning kaks vahvat vanemat; ning kus lukksepast isa peab korraga hakkama oma viieaastast tütart magama panema ning avastab algul, et see polegi nii lihtne ülesanne.

Aga kui väljamõeldud lugusid jutustada, võidad iga naise südame – nii tütre kui ka ema, kes vahel salaja ukse vahelt kuulab. Tomusk mängib läbi isa suu kõiksugu muinas- ja lastejuttude narratiive, segades neid nii omavahel kui ka kasvõi olmeliste või päevapoliitiliste seikadega. Tulemuseks on siis lühisketšid, mis iga kord tütre südame võidavad.

Nagu öeldud, autor loob niimoodi ideaalse perekonna maailma, mis võib ehk täiskasvanud lugejatele mõjuda vähe läilalt või ninnunännutavalt, või vastupidi – hõõrub soola haavadele kõigile neile õnnetuile lapsevanematele, kelle kodus kodus pole just selliseid armsate lasteraamatute kombel käituvaid imevahvaid eelkooliealisi lapsukesi (jajah, muidugi on tegelikult iga oma laps see maailma kõige armsam tegelinski 24/7 – ning kui pole, siis süüdista vaid enese kasvatusmeetodeid).

Nojah, arvatavasti loen sellist raamatut oma rikutusest lähtuvalt ja kõiksugu ninnunännutav tekst ilma kiiksudeta (eks Tomusk ironiseerib vahel perevälise argielu üle, aga mitte just kõige vaimukamalt) mõjub veidi mannetult. Aga noh, kõiksugu muinasjuttude remiksid on muidugi pea alati mingil moel toredad.


raamatuarmastus
jana märkmed

Kommentaare ei ole: