Pikk päevatee kaob öösse ehk reis öö lõppu ehk teekond Manhattani ühest otsast teise, limusiinis, ihukaitsjatega, arsti juurest armukeste juurde, selleks, et saada juuksurisse ning tabada jeeni valuutakursi süvaolemus. 28-aastane peategelane on aastaid börsil hangeldanud ja teeninud üüratut kapitali, rikkus on vaid number, mida kuhugi paigutada (jeenidesse, Rothko kunstitöödesse); kuskil peavad olema (avalduma?) ülimad seaduspärad, mille järgi turg tegelikult toimib.
Limusiin venib Manhattani liiklusummikutes, New York voogab, mäss ja loogika kapitalismi tingimustes. Maailm ei ole seest õõnes või tühi, see lihtsalt on. Senikaua kui on.
Oleksin seda romaani eelmisel aastal lugenud, oleks see arvatavalt (või noh, alati oleneb see ikkagi lugemisaegsest tujust) jõudnud paremate lugemiselamuste hulka. Külm, osavõtmatu rännak, rikaste ja veidrike maailm (romaanil on tegelikult veel üks oluline tegelane, kes ihkab tappa seda peategelast - et saada oma elule mõte; mis on muidugi … kahtlane).
Sellel kõigel on stiili, mingil moel justkui jätk Brett Easton Ellise “Ameerika psühhole” (peategelase nö tuimuse puhul on raske eeldada, et tegu on vaid 28-aastase mehega, pigem tundub ta olevat paar aastakümmet vanem - aga noh, seda radikaalsem tühjus, eksole) või siis vastanduda samuti hiljuti Loomingu Raamatukogus ilmunud Bohumil Hrabali “Liiga vali üksindusele” (juba pealkirjad võiks neil vahetuda, eksole). Ja need dialoogid erinevate nõuandjatega, kes ummikus venivat limusiini külastavad, ning kes dekonstrueerivad peategelase tarbeks loosungeid turust ja elust, millele ta siis enamvähem tühjalt ka vastab, tühistades vähimagi loosunglikkuse.
Lihtsalt hea värk. Või õigemini - see kõik pole tühistamine või kaasaja markeerimine või inimese määratlemine, see lihtsalt ongi tühjuse, kõleduse märkimine. Vaimustav, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar