Armas YA lugu noorest tüdrukust, kes soovis endale kõigest hingest kaisukaruämblikku … ning nägi kõvasti vaeva, et selle muna ostmiseks raha koguda. Kui viimaks muna “koorus”, selgus, et kaisukaruämblik on vigane, kaheksa jala asemel on seitse jalga, ning seetõttu pole võimeline ämblikuvõrku, mida oleks muidu võinud raske raha eest maha müüa. Siiski on tüdruk oma vigasest ämblikust sedavõrd sisse võetud, et vanemad viimaks nõustuvad seda invaliidi mitte hävitama.
Seitsme jalaga olend kasvab hiiglaslikuks kaisukaruämblikuks. Vastavalt geneetikale püüab see hakata ämblikuvõrku kuduma … aga jah, selleks vajalik jäse puudub. Siiski ei jäta kaisuämblik oma jonni …
Eks selline tiinekas tekst ole, aga noh, vähemalt on loo peategelane üks igavesti asjalik tiinekas, mitte mingi vedel plönn. Ikkagi ulme, eksole.
“I leaned against the wall of the nesting house and rocked my baby teddy. They really do look like teddy bears, you know. Especially when they are young and about the right size. The illusion vanishes when they open their mouths, of course, and the three lobes of flesh part, right along the lines of the threads of a stuffed bear’s mouth. But even that was a source of utter fascination to me. Her long, coiled tongue looked like a pink seashell or party favor and it quested out of her mouth for the fruit paste as it were an extra arm. If only she had come with a spare.” (lk 199)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar