Autor kujutab maailma, kust inimesed on hävinenud ning Maad valitsevad inimeste valmistatud tehisintellektiga … olendid ja robotid. Millele on mälestus inimsoost siiski kallis (kuivõrd inimesed püüdsid neid luua inimsarnastena, sellest siis eneste inimsoo järglaseks pidamine).
Maa valitsejatena on neil soov kõiksugu väljasurnud loodust taastada (elagu DNA!); nii on taasloodud mitmeid looduskooslusi, nii on Londoni loomaaias koguni taastatud inimesed, kes on sealsetest elajatest ühed leidlikumad põgenemisvõimaluste otsijad. Aga noh, masinate vastu ei saa.
Loo peategelane juhib New Yorgi kaitsealal inimeste loomise keskust - neil on plaanis välja aretada mõned kohalikud Wall Streetile omased isendid. Kuid nende keskus hävitatakse pommirünnakus ning kui peategelane uurib pommitajalt, miks see nii tegi, selgub mõndagi valusat inimeste ja tehislike suhtest.
Tekst on tiine intertekstuaalsusest, viiteid kõiksugu inimsoo kultuurilistele artefaktidele, mida siis tehiskaaslased omasoodu kasutavad ja tõlgendavad. Eks muidugi on see ka ökoulme, ehk miks on planeedil Maa elujärg omadega nii kaugele jõudnud. Omamoodi lihtsam variant Charles Strossi “Saturnuse lastest”.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar