Briti huumorit sürrealismi asjus ehk lugu kellade ühiskonnast (inimühiskonna sees? Jäi vähe arusaamatuks), kus on mitmeid kultuurseid traditsioone, muuhulgas siis sürrealistide spordiklubid, kus publiku ees võitlevad erinevad käokellad. Ja ei võidelda kui missivõistlustel, vaid kui … kellade poksis, kus üksteisele püütakse virutada nii minuti- kui tunniseieritga ning kõige krooniks on üritada sihverplaadilt välja kargavate kägudega teineteise nokauteerimine (sellest siis loo pealkiri, mis kirjeldabki üsna täpselt juhtuvat).
Nii siis jutt ongi ühest väikesest, aga vingest seinakellast, mis väljakutse raames võitleb ligi viiemeetrise kõrguse seinakellaga. Kellelgi peale ta enda selle võitluse võitmisse (või noh, ellujäämisse) usku pole, ja noh … tulemuse saamiseks tulebki kavalus appi võtta.
Et siis VanderMeeride moodsa fantaasiakirjanduse antoloogia avab just niisugune tekst … mis siis arvatavalt lubab, et siit raamatust just tavapärast fantaasiat ei tasu oodata. Lühike tekst, aga selle kellavärgile pihtasaamiseks pidin küll lugu kaks korda lugema; et siis omamoodi sürrealismi kasutamine (jajah, voolav aeg jne) meelelahutuslikus võtmes. Muidugi, võiks ka mõelda Aja kui sellise peale, ka selle loo kelladel on üsna tugev side aja olemusega. Kui nii võtta, siis pole üldsegi tuim lugu, aga samas … vähe retroks jääb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar