Põldveri luule on päris lööv (muuhulgas on raamat valitud aasta parimate debüütide hulka), laias laastus võib selle jagada kaheks - lapsepõlve ja noorpõlve kogemuste takkajärgi läbikompimise luuletaja minapildiks, mis on need killud, mis on osa mina-kogemusest (õigemini muidugi on jutt luule-minast).
Kui nö vallalisepõlve puhul on ehk jagatavad kogemused mingil moel lugejale tuttavad (inimesed, kohtumised, mis on sinusse jälje jätnud), siis lapsepõlvepiltide jäljed tänases luule-minas on lugemismaterjalina õige huvitav - kuidas see Teine maailmasõda korraga noore lapse ellu tekib (lk 15), gurmeetoidu juured (lk 74-75) ja no “janno” ja “dimka” on omaette huumoripärlid. Ja “jüri” ja Dostojevski vahvlimasinaga ja autoromud ja kanad. Veidrad pildid lapsepõlvest, mis avalduvad ootamatute mälupiltide ja seostena ning dekonstrueerivad ikka veel tänast luule-mina. Need luuletused on selgelt narratiivsemad kui nö noorpõlve või kaasaja kogemuste lahtikirjutamised, ühtviisi valusad ja naljakad (oeh, suitsetav vanaema ja tema selgroog), autor ei pelga skalpelliga sibulat koorida, järgi jääb … inimene, nagu me kõik üldiselt olema kipume. Kogemused rikastavad, eksole, ka lugejaid.
Aga luulenäited on siiski pigem nö tänaselt luule-minalt. Sest need kõnetavad.
igav
sa oled igav kallis
mul on igav kallis
kui sa oled nii põhjendamatult igav kallis
kui sa proovid olla veel igavam kallis
et näidata kui igav sa olla võid kallis
et minna põhjani lõplikku igavusse kallis
hästi ja veel igavamalt
eimidagi tehes olles kallis
omaette vahtides ja ilmast rääkides
mitte midagi pakkudes
iga päev samamoodi
hallis rutiinis kallis
muutumatu ja staatilisena
maailma kõige igavama igavuseni minna
ennast ületada igavuses
süüa igavalt
magada igavalt
rääkida igavalt
kõige igavamatel teemadel
maailma igavaimaid sõnu korrates
heita riided õhtul kõige igavamal moel
valides poes kõige igavamat toitu
samal kellaajal tõusta rääkida
uinuda samal ajal
sa oled nii igav ja hall kallis
sa oled kõige hallim hall
mu kallis hall
(lk 49) (samast luuletusest on ka video)
maailm on nooreks jäänud
kui sa teed kõike nagu ikka
kuid see ei anna enam samu tulemusi
tõmbad jalga vanad teksad
tahud tuttavaid tundeid
ja kohmitsed samu komplekse
aga järsku
äkki
nüüd nad enam ei käi
nüüd nad enam ei kõneta
ei kõnele
ei valgusta ei vaimusta
ei ole enam need
kuigi sina teed kõike ikka nii nagu vanasti
maailm jääb alati nooreks nii järsku
(lk 70)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar