Aino Pervik - Kiljub ning kumiseb (1982)

Pervik on kogule alapealkirjaks lisanud “Keskaja tsükkel”, ja tõepoolest, ilma selle lisanduseta võiks luuletuste lugemine üpriski segaseks jääda - mis imelik vanaaegne olustik ja millest niisugune võitlev ateism. Aga eks selle teadmisega, et tekstid on projitseeritud keskaegsesse maailma, võib tunda mõningast hämmastust - kasvõi teemavaliku pärast (ei tule ette, et Pervik oleks lastele midagi keskajateemalist kirjutanud). Või võiks siin mõelda, et venestusetingimustes pöörduti ajalooliste teemade juurde (nagu Kross), et siis selle kaudu ridade vahelt midagi olulist tänapäevale sedastada. Või lihtsalt oletus, et autoril oli tollal huvi niisuguse maailmapildi vastu.

Kes veel julgeb

Kui oda juba vihisedes kulgeb,

peab olema ju keegi, kes veel julgeb.

Kui kogu maa ka täis on loetud haudu,

jääb keegi ikka alles kasvõi raudu.

Neist raudust enam surema ei minda,

kes raudus sündind, see teab elu hinda.

(lk 11)

Metsaskäija

Isegi kui hirm on metsast läbi minna läbi,

isegi kui minek kõigi silmis häbi,

kui ma olen korra metsa poole seatud,

ei siis aita ristimärkki neilt kes veatud.

Metsahelk mu pilgus muutumatult püsib,

liiga ränka headust vagade käest küsib.

Lähen, kuhu lähen, olgu lage teegi,

ikka lõpuks metsa välja viib mu seegi.

Metsast vaatajale kõik on teise moega.

Surm ja elu kootud kokku teise koega.

Metsaskäijal setmed salarajad jalus,

soo on kailuõites, palukad on palus.

(lk 14)

Pühak

Kus kantud mind, seal järel rüüst ja laga.

Nad valmis kõike tegema mu nimel,

on nende lootus minu tehtud imel.

Mu pühapaiste kroonib taplust vaga,

mu nimbus igavese elu pandiks

on sõduritele, kes jäävad sandiks.

Mul pole kuigi palju hinge taga:

vaid mõned ihu sisse jäänud nooled

ja kõhust julmalt välja lastud sooled.

Ma usu kinnituseks kandsin vaeva,

see usk peab viima rammad sandid taeva.

Sai minust uhke hiilgav hõbekuju,

mis valvab taevaminejate tuju.

(lk 18)

Voolava jõe kaldal

Minu laubale sa krutsifiksi ära vajuta,

kui see mõte, mille seest sa oled tulnud,

kui see usk, mis sinu seest on tulnud,

igas uues sisemuses vajab pingsat valvet,

veidrasõnalist ja muutumatuks surnud palvet,

ja kui endalgi sul kipub segi, mis on mille pärast

ja mis nähtumus on mille ees või taga.

Sulle piisab ilmutuse pelgast särast,

et taas kindel oleks sinu usk,

vaikiks verehääl ja hingetusk

ja sul meel saaks olla suletud ja vaga,

sootuks ilma ümbritsevatajuta.

Tahtes oma märki teha mulle otsaette,

ära sunni mind mu püha jõe vette.

Püha jõgi voolab läbi maad ja ilmad,

pühal jõel on iga piisa küljes selged silmad.

(lk 31)