Eduard Vilde - Klamanni-emanda kosilased (Jutustused II, 1953)

 

Kui kooliajast õigesti mäletan, siis Vilde oli nö esimene eesti linnakirjanik ja eks selles valguses on siin tekstis esindatud omamoodi läbilõige Tartu väikekodanlusest - esindatud on nii ohvitser, oskustöölised, ärimehed kui ka üks igavene üliõpilane (nojah, üks neist tahab küll saada luuletajaks, eks enne Juhan Liivigi oli küllaga veidrikke). Kõigil neil on plaanis võtta naiseks rikas lesk, et parandada elujärge. Plussiks muidugi see, et lesk vaid 28-aastane.

Aga lesk pole mingi ajuvaba lehtsaba, eks temagi pidanud nooruses tööd rabama enne abieluni jõudmist ja oskab hinnata oma vabadust ja vaeva. Niiet leinaaasta lõppedes võtab ta kõik kosilased vastu ja paneb need omamoodi proovile. Võitku see, kes kõige vastupidavam (mis siin ikka tunnetele pühenduda).

Eks autor näitab juba üsna jutu keskel, kes see kõige õigem kosilane võiks olla - ja ega vana arm siis roosteta jne. Sellised kosjajutud tuletab muidugi meelde August Kitzbergi rohkem või vähem lõbusad külalood; samas 1887. aastal on Vilde ikka hulga kindlama käega autor.

Üks audiotekste pakkuv firma on küll oma kujundusega mööda pannud, sellist tõsist vanamoori siin jutus küll pole.