Rosa Liksom “Koloneliproua”. Koolibri (2018), tlk Kadri Jaanits

Siin on üheskoos kohe päris mitu sümpaatset lähenemist. Esiteks võib selle lisada naistegelaste poolt läbi eriomase keele ja maailmanägemuse jutustatud elulugude ritta, kuhu võiks panna ka Jeanette Wintersoni „Tuletornipidamise“ ja Olga Tokarczuki “Aja oma atra läbi koolnute kontide” jt. Teiseks, mis on seotud ka esimesega, on see, kuidas Koloneliproua räägib oma lugu nõnda, kuidas asjad olid – kõik juhtunu on osa tema isiklikust reaalsusest ja minevikust, mida ei pea häbenema ega haletsema, aga mida ei tohi ka maha vaikida, sest see tähendaks salata ka osakest enesest. Tihti on kombeks kasutada selliseid väljendeid nagu „katkised lapsed“ vms ja ma olen ikka mõelnud, et selles on midagi häirivat, sest juba kogetud ja elatud elu ei saa ju enam ümber vahetada või uuesti elada, selles mõttes mulle meeldib Koloneliproua julgus ja iseenesestmõistetavus oma loo jutustamisel – ta on minevikus sees täie rinnaga, tagasivaade ei salga nooremat iseennast maha taandades teda pelgalt õnnetuks ohvriks vms, Koloneliproua elu on tema enda oma ja kui keegi peaks tahtma selle kõige peale kuhugi kleepida silti „katkine“ siis tunduks see nii kohatu ja pisendav.

Kolmandaks on see, mis on jällegi ka seotud teisega, et Koloneliproua ei ole ka oma poliitilistelt vaadetelt tagasiulatuvalt tsenseeritud, meile antakse täies ereduses ja usus edasi Soome natsionalistide saksavaimustust, tõsimeelne ja elev „Mein Kampfi“ lugemine, saunaskäik Himmleriga ja nii edasi. Kas pole nii, et tagantjärele üritatakse ka ajalugu ikka must-valgemalt vaadata, et oleks selge, kelle juurde ajalooõpikus õudusvärinad lisada ja kellele püstitada ausambaid ja kui kellelegi ausammas juba püstitatud on, siis peab ta tagasivaates peaaegu selgeltnägijalikult „õigel“ poolel olnud olema jms. Kuid Koloneliproua loost aimdub vastust sellele küsimusele, et kuidas siis ikka keegi üldse võis tõsiselt natsimeelne olla (ja kuidas siiani võidakse). Ning loomulikult on vastuvaidlematut irooniatki sees, sest öeldakse vanemale õele Rebekkalegi selgelt ära, et essesslase abikaasaks pole tal lootustki pääseda, brünett ja alla 160 cm pikk nagu ta on. Lisaks sellele muidugi veel kurb tõsiasi, et rangelt võttes oleks võidu korral kaugem plaan ka kogu Soome rahvas ahju ajada, kahju küll, sest nii kenasti on koostööd tehtud, aga mis parata kui õiget rassipuhtust pole ...

Neljandaks, mis tegelikult esiteks juba ka mainitud, aga ikkagi – valik kirjutada terve jutustus murdes, anda Koloneliprouale lisaks enda isikupärasele maailmanägemusele ka pisut erinev keel, mis ühekorraga toob pildile vähemust ja samas loob kerge distantsi, mis muudab hõlpsamaks kõikvõimalike koletuste lugemise ja samas lähendab ka Koloneliprouat inimesena, sest kas pole nii, et meil on vahel hõlpsam mõista meist pisut kaugelseisvama inimese erisust kui lähedalseisvama omi, keda me ikka rohkem enda mõõdupuuga paika panema kipume?

Viiendaks on ehk loodus. Nii looduskirjeldused siin raamatus, kui läbipõimitus kõige juhtunuga. Miski ei ole must-valge, koloneliga koos veedavad nad rabades ja metsades kõigest hoolimata hulganisti hunnituid hetki.

Kuuendaks võiks veel mainida kirjutamist, mis samuti tihedalt kõigesse põimub, olles see, mis Koloneliprouale ka kõige lõpuks alles jääb – ega asjata ei keelanud kolonel tal omal ajal sellega jätkamast, sest naise liigne iseseisvus poleks tema plaanidega ju passinud.

Seitsmendaks, nii möödaminnes on mainitud ka seda, et Kolmas Riik ei tõotanud ju tegelikult lisaks Soomlastele musta tuleviku plaanimist erilist õnne ka saksa naisele, kel sõja-ajalgi käed jalad tööd täis.

Kaheksandaks muidugi hunnik Soome ajalugu maailmasõdade perioodist ja pärast sedagi. Küllap oleks Eestigagi võrreldes ja ka teiste ajalooperioodidega võrreldes siin üksjagu äratundmisi, kasvõi see, kuidas tähtsate meeste tagantjärelevaates patud ära unustatakse, et elu ja poliitikaga edasi minna, ning rääkimata sellest, kuidas olid alailma venelase ja sakslase vahel, kommunismi, fašismi ja demokraatia vahel ning oli vaja ikka kellegagi mesti heita, et kellelegi teisele vastu saada jms. Kõik need nimed ja üksikasjad mulle kui ajaloovõhikule muidugi meelde ei jäänud, aga natuke üldist teadlikkust ikka.

Ütleks, et päris meisterlik teos ja arvan, et ka tõlkija on teenitult tunnustust väärt leidmaks täpselt parjal määral eesti murdesuppi, et säiliks keelepruugist tulenev distants ja jutustaja omailmsus, ent samas oleks kõik loetav. Nii üht kui teist sõna, nagu kaarel ehk rabamurakas, pidin ka sõnastikust otsima. Kuigi, eks selle murdekeele tõlkimisega ole alati rist ja viletsus ka, eesti keeli võib jääda ka lihtsalt kõlama nagu harimata inimese kõnepruuk, aga mis paremat vastet sa siis Lapi keele, mis on ikkagi ühe piirkonna identiteedi ja ka sellevastase diskrimineerimise märkija. Eesti murdekeeltega on küll ka ajalooliselt see diskrimineerimine, et kirjakeel võrdub haritud ja murdekeel tähistab harimatust... Aga eks tõlke puhul piisab ehk ka, kui võtta teadmiseks, et tõlkes tähistab see originaali Lapi murret ja nõnda tähenduslikkus ikka Soome konteksti paigutada.

 Oli imeilus karge Lapimaa öö ja me lasksime ulljulgeste koskedest ikka üles ja alla. Mina kiljusin kärestikukohtade pial, aga usaldasin Koloneli täielisesti, sest tiadsin, et ta oskab ohtlikest kohtadest ja suurtest kividest eemale oida. Nii me kihutasime mitu tundi järjepanu. Ma nägin ku näljane kull katsus kosest kala püida. Lõi oma kõverad küünised suurele purikale turja, aga kala vedas ta kose voogudesse, kuhu lind uppus. Iljemini, lõuna paiku, leidsime jõe alamjooksult kena kärestiku. Juhtisime süsta sial kaldale, läksime maale ja ma tundsin, kuda märjad lehed rannajoonel olid meite sammude all vait. Lõime laagri püsti, ehitasime laavu ja süütasime lõkke. Kolonel püüdis paljaste kätega kaldaveest suure forellipurika ja me küpsetasime ta tulepaistel ära. (44)

Ku Kolonel mulle oma mängudega aiget tegi või mu jalge alla trampis, tundsin end Lapimaa kõikse armetuma inimeseloomana ja terve maailm näis pime ja sünge. Tuli sedagi ette, et ku ma olin õige ias tujus ja õnnelik, tegi Kolonel kõik, et mul naeratus näolt pühkida ja mind ahastusse viia. Ja siis akkas jälle lohutama ja ajas mu naerma.

Ma olin täielises paradiisis. Säherdust õnne saavad kogeda vaid vähesed naised maa pial. Taeva kohta mai oska ütelda. Ma ootasin, millal Kolonel mind kosib, aga seda ei juhtund. Küsisin siis ühel ellemal etkel, et millal me abiellu astume.

Selle pieale ütles Kolonel õrnaste, et meitel pole kiiret kuhugist. (48)

Rovaniemis võis pia iga päev kaeda uhkeid paraade ja möödamarsse. Paraadi lõpuks lasid sakslased  õhku uskumatul ulgal värvilisi õhupalle ja alevi jõmpsikud lidusid neid püidma. Sakslased võlusid ära kõigi väikesed, süütud ja puhtad südamed.

Fritz, kena Saksa veebel, põllumajanduskooli õpetaja Baierist, pidas Rovaniemi turuplatsi ääres kantiini ja Rebekka oli tema uultest sisse võetud, set need olla nii meelelised. Tal olid krvad rohelised silmad ja rõõmus nägu. Rebekka oleks mõistagi taht temaga abielluda ja ära Saksamaale kolida ku sõda läbi saab, aga see pold võimalik. Fritz oli öeld, et esseslase naine piab olema eledate juustega ja vähemalt sada kuuskümmend sentimeetrit pikk. Rebekka oli pruuni piaga ja kaks sentimeetrit lühem. (85)