13 jaanuar, 2022

Tuul Sepp: Evolutsioonibioloogi päevik

 

Lihtne raamat. 
Lihtne heas mõttes: kergelt loetav, lühikesed arusaadavad peatükid, miski pole lugejalt hirmus palju nõudev, ent jutu iva jõuab kohale ka üpris tümikale. Autori pereelu näited ja kujutujud on kaunid ning meeleolukad ning rukkirääkude uurimise ja teadusliku kirjutustöö mainimised kõik eheda tundega.
Halvas mõttes samuti lihtne: nii mõneski kohas, kus tean teemast rohkem kui suvaline Mann Majaka tänavalt (NB! mulle väga meeldib nimi "Mann", see on sõbralikult öeldud!), ohkasin ja mõtlesin: "See pole KAUGELTKI nii lihtne ja ühene." 
Wtf autistidel ei ole kognitiivset empaatiat - on küll, lihtsalt autismiuuringute tulemid ei ole veel tavakoolitusse jõudnud! Wtf 80% intelligentsusest on pärilik - selle kohta on VÄGA palju erinevaid vaateid, kahtlemata ei ole avaldatu ainus seisukoht teaduses!
Ja paratamatult kui oled juba kolmes kohas sellist lihtsustamist märganud, tekib kahtlus, kas ülejäänud jutt on äkki samasugune üle- ja ülilihtsustamine?

Kas ma saan üldse seda teksti ühestki nurgast usaldada või on see lihtsalt tänapäevasemaks tehtud variant sellest, kuidas "neegrid on laisad, sest neil ei ole Aafrikas vaja muud teha, kui oodata, et banaan palmi otsast alla kukuks"?
Ei, sellest on kahtlemata edasi mindud, tegu ei ole "lootusetult iganenud" raamatuga, mis kedagi teadlikult solvaks, ent samas ... kas ta oleks loetav ka 10 või lausa 20 aasta pärast, ilma et lugejal piinlikkusest silmad kipitama hakkaks?
Ma ei tea. 
Äkki on. 
Äkki ei ole. 
Ma tean, et hulk inimesi on rumalamad, kui kuidagimoodigi usuksin ja neile on see raamat äkki väga valgustav? Ta on täis mõtteid, mis mulle on normaalsed, igapäevased ja samas ma ohkangi alailma: "Arvasin, et kõik teavad seda, aga elu on näidanud, et EI!" 

Samas ... samas ei tohiks seda võtta mingi tõepäevikuna, vaid need tõesti on lihtsalt mõtted, mis Tuulele pähe tulnud ning omavad mingisugust, kuitahes suvalist ja kitsaltvaatavat, teaduslikku tagapõhja. Ta kirjeldab asju stiilis: "Meie eellase pidid kartma madusid, madudekartjate geenid pärandusid edasi ja seepärast on inimesi, kes lähevad ka mustrilise kastmisvooliku peale paanikasse", aga samas ei seleta, miks on VÄGA palju inimesi, kes ei lähe paanikasse ei mustrilise kastmisvooliku ega päris mao peale, võtavad madusid kätte, teevad neile pai, peavad koduloomadena jne. 
Et nende geenimällu ei vajutunud maokuju kui "appi, appi!" ja see ei takistanud geenidel ellu jäämast, olgu. Et keskkonnatingimused ja isegi keskkonnad ise vaheldusid ja mõned olid maotud (hehehe), olgu. Aga samas pidi ikka väga kaua madu hirmus ohtlik olema, et tänase päevani geneetilist maohirmu tekitada - see ei ole ju õpitud käitumine, vaid juba geenidesse salvestunud!!!
Ja ikkagi on PALJU rohkem inimesi, kes madusid ei pelga. 
Miks?

Ehk: väga paljude "me oleme sellised, sest minevikus ..." teemade juures oli mul: "Aga mina ei ole ju selline! Miks, mis toimub?!"
Kolmandast küljest - kui mitte olla nii imelik kui mina, vbla on põnev oma erinevaid ajaloolisi omadusi mõista?

Goodreads

Marcalt maailmale

EPL

Kommentaare ei ole: