10 jaanuar, 2022

Suyi Davies Okungbowa - Dune Song (The Year's Best Science Fiction Vol. 1, 2020)

 

Kirjelduse järgi justkui Aafrika Sahelis asetleidev postapokalüptiline lugu tüdrukust, kes oma kadunud ema eeskujul kahtleb, kas kogu allesjäänud maailm ongi vaid nende asula, mis on piiratud üüratute kõrbeliivadega, kus jumalad laulavad läbi liivade. On veel märke hävinenud maailmast (mistõttu tegelikult võiks see aset leida ükskõik millises maailmanurgas), kuid kõigest on puudus - kasvõi veest ja puudest (muidugi, kui palju sa kõrvetavas kõrbekliimas kütad), toiduks ongi enamvähem igasugu putukad (oo, ja kui neid saab veel vees leotada).


Küla elab range korra järgi - kes territooriumilt väljub, on väljaheidetu ja langeb kogukonna kaitse alt liivajumalate ohvriks (kuigi ohverdusi on võimalik teha ka hukkamiste läbi). Tüdruk Nata ema ei uskunud, et neilt nõuavad ohvreid ja neid kaitsevad tõelised liivajumalad, ehk need ongi loodusnähtused, ehk on veel inimasundusi, kus ei olda nii … piiratud. Ema proovis veenda tütart endaga koos põgenema, kuid tollal uskus tüdruk asula seadusi. Ema põgeneski üksi ja arvatavalt hukkus. Natat jääb see närima ning viimaks otsustab asulast lahkuda - koos külavanema veidra pojaga, kelle ema samuti omal ajal proovis asulast lahkuda. Tulemus pole muidugi päris see, mida noored ootavad.


Ilus poeetiline lugu, omamoodi postapokalüptiline versioon “Libahundist”. Miks maailm selline hädaorg on, ei selgu - igal juhul, nii ehk naa kliimasoojenemine. Kogukonna alahoidlikkus vs millegi enama otsimine, indiviid vs kogukond.


Kommentaare ei ole: