Mees eksleb kõrbes, leiab oaasi ning ärgates leiab end hoopis … tühja linna serval. Igati korralik ja inimtühi linn, mis ometi toimib omasoodu. Sõidavad autod ja rongid, hotellis ootab soe söök ning hommikul seal ärgates ootab voodi kõrval värske ajaleht, mis muuhulgas teatab, et linna on sattunud inimene. Kes teda jälgib? Ta külastab muuseume, mis on täidetud imeliste kunstiteostega - aga tegu pole kunsti- vms muuseumitega, siin linnas on need filiaalideks üldisele paleontoloogilisele muuseumile. See linna nähtamatu toimimine ja üksindus ajab hulluks - tõepoolest, järgmisel hommikul teatab voodi kõrvale toimetatud ajaleht, et mees on üksindusest hullumas.
Kas masinatel on hing ning nemad tunnevad nüüd sellelaadset kaastunnet? Kas see ongi inimkonnajärgne tulevik? Mees heidab end läheneva trammi alla.
Eks ole, kuidas seda juttu hinnata - kas lähtuda sellest, et tekst ilmus juba 1913. aastal, või siis üldise lugemiskogemuse taustal, kus võrdluseks võiks olla kasvõi Strossi posthumaanne romaan “Saturnuse lapsed” (muidugi, ei saa võrrelda kasvõi mahu tõttu). Kas see, mis 1913 tundus õudustäratava traagikana, ongi enam sedavõrd hull nägemus tulevikust? Kas me üldse oleme väärt elama ja miks peaks masinatel meist ja meie kultuurist sooja või külma olema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar