Õuduslugu poisikesest, kes tahab kuulda õudusjuttu enne magamaminekut, aga mitte liiga hirmsat ega ka mitte liialt jama. Näiteks sellisest õudusest, mida sa ei oskagi oodata ja mis tõmbab sind pimedusse. Poisi õe peigmees, kes muuhulgas kirjutab ka õudusjutte, ei tea sellist jututüüpi, millele poiss paistab enesestmõistetavalt viitavat. Ning poiss juhatab seda peigmeest edasi ja edasi, ikka mööda öist maja ja pimedusse …
Gaimanil on osa tekste sellised, mis oleks justkui autobiograafilise maiguga, nii ka see, kus peategelast kujutad ikka pigem Gaimani endana. Aga lõpuks keerab tekst ikka päris horroriks kätte. Kõik see alguse õdusus … Tegelikult päris hea lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar