Humoorikas lühilugu sellest, kuidas ammuilma üks lohede esiisa pääses hirmsa lohetapja rüütli käest ja mil viisil on inimkond unustanud lohede olemasolu.
Veidi keeruline on seda teksti pidada kõrgfantaasiaks, kuna Williams ironiseerib üsna nähtavalt ka modernse ühiskonna teemal - mis muidugi võiks ka fantaasiana võetav olla … aga see läheks vast juba liialt keerukaks peeglite mänguks. Aga jah, see lohede vaatepunkt nende alamate ja ärritavate elajate kohta nagu inimesed (mille kallal on küll igati mõnus kõhtu täita - nagu selgub, võib lohede pulmapeo tarbeks ära kuluda oma kolm külatäit kahejalgseid jne).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar