James Patrick Kelly - The Pyramid of Amirah (Year's Best Fantasy 4, 2004)

 

Jälle üks selline tekst, mis tundub rohkem teadusliku fantastika laadi olevat kui fantaasiakirjandusena. Ehk siis lugu tuleviku või alternatiivajaloolisest Ameerikast, kus religioon harrastab muuhulgas püramiidide ehitamist - kuhu sisse pannakse elama nö jumalikkust tekitav noor tüdruk. Nagu näiteks valiti välja selle loo peategelane Amirah, kes erinevalt paljudest teistest omaealistest ei soovinud saada väljavalituks (ta perekondki oli pigem kriitiline selle religiooni suhtes).

Niisiis on noor tüdruk suletud püramiidi (mida veel ehitatakse) ning mõtleb lähedastele ja sõpradele ja tuttavatele, kes jätkavad oma tavapärast elu ning ehk ootavad Amirah’ nö ülendumist (“jee, meie linnas on püramiid!”), mis on sellise püramiidi “mõte”. Amirah oli noore tüdrukuna koos perega külastanud üht Bostoni püramiidi ning seal koges tüdruk tõesti midagi erilist - aga kuidas küll sai see Bostoni püramiidi müüritud tüdruk seda tekitada?

Lisaks üksindusele on Amirah’ vist esimene menstruatsioon, mille kohta ei ema ega keegi teine õpetanud teda; rääkimata sellest, et püramiidis oleks tampoonide varu vms. Küll on aga sinna kuhjatud nö eluaegne varu maiustusi, lisaks veevärk ja elekter, mis tekitab küsimuse, et kui kaua ta seal õieti elada võiks.

Et selline õige sünge nägemus. Millegipärast tundus lugemise ajal, nagu oleks see allusioon Atwoodi “Teenijanna loole”, aga siinne maailm pole nii meestekeskne (kuigi jah, selline religioosne ohverdamine kohe päris häiriv mitmest aspektist). Antoloogia koostajad on seda fantaasiakirjanduseks pidanud vast selle uskumatu religiooni pärast … kuigi jah, tänapäeva hüsteerias ei tundugi see niivõrd ilmavõimatuna.