Heinsaar jagab oma vaimustust Enno loome asjus - ja leiab, et ehk on Enno oma tagasihoidliku luulega (mida küll Enno ise nimetas lauludeks ja mis jäid tema eluajal Tuglasele ja Suitsule hambusse: “miks ei loo Enno midagi uut?”) tabanud hoopis algheli. Mille siis on leidnud nii 20. kui ka 21. sajandi klassikalise muusika kui ka folkarid ja popparid ja kes kõik veel - omamoodi godzilla on nende hulgas Anne Maasiku esitatud “Rändaja õhtulaul”.
“Kas võib siis ütelda, et see vapustavalt intensiivne lihtsus ja selgus, mis Liivi luules olemas on, tuleb Enno luule puhul justkui kauge ringina, alles lauldavaks tehtuna esile? Et just viisistatud laulu kaudu (taas)ärkab ja ehitub üles Enno “kadunud, kuldne kodu”? Siinkirjutaja arvates võib küll.
Igatahes midagi õrnalt mängulist ja imeliselt olevikulist heliseb Enno sõnadele tehtud lauludes. Võib-olla peitub üks põhjustest selles, et sõnaline konkreetsus, nüansseeritus ja mõtteline täpsus, mis luules sageli nauditav, kaotab muusikas tähtsuse ja võib hea viisi sünnile isegi takistuseks olla. Samas kui hämar ja mõistukõneline, kuid lüüriliselt ja hingeliselt laetud mõtteluule võib inimhinge tuua selguse, puhastumise, katarsise. Enno luules nii tihti esinev hämar mõistu ütlemine tuleb laulude kaudu kuulajale väga lähedale, nii lähedale, et korraga on väga “kodune” olla.” (lk 73)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar