Gene Wolfe - Bea and Her Bird Brother (Year's Best Fantasy 7, 2007)

 

Kui eelmise loo puhul võis mõelda, et mis žanriga võis selle teksti puhul tegemist olla, siis selle jutu puhul see ei tundu oluline - hea teksti puhul on see ükskõik, peaasi, et midagi puudutab.

Bea külastab haiglas oma haiget isa. Arvatavalt pole isal palju aega jäänud, ja korraga hakkabki mees jutustama minevikust. Enda ja Bea minevikust. Tuleb välja, et Bea polegi adopteeritud, isa ongi … isa. Aga milline isa ja milline pärisema. Ja Bea päris vend. Naine mõtleb, et isa on elupäevade lõpuks päris ära pööranud, räägib linnurahvast ja Bea ja ta venna munast koorumisest. Ja kui ta isa nõudmisel jõuab tagasi oma varasemate mälestusteni, siis … need on teistsugused kogemused.

Viis, kuidas Wolfe lugeja kohe ühte irratsionaalsesse maailma kisub ja kuidas tütar püüab seda tervemõistuslikult interpreteerida (sest vanemad inimesed ju võivadki …), see on ikka päris lööv. Ning selline raju juurteleidmine (kuivõrd raju saab olla kahe inimese vestlus haiglas), see on ikka päris hull värk. Omamoodi nagu veider versioon “Magnolia” filmist.

Tihti tundub, et Wolfe’i tekstide mõistmiseks jääb midagi vajaka, ja siis on korraga sellised … piitsanähvakad.