Tiina Laanem: Kihnu Virve. Nagu linnukene oksal

 

Ausalt, ma ei oodanud sellest teosest palju.
Miks ma ta raamatukogust võtsin: mul korraga torkas pähe, et võiks lugeda elulugu, aga kuna ma eelistan naisautoreid ja Sirje Kiin on valikust väljas oma "püham kui Peetrus" hoiakuga, ei hakanud tükk aega midagi sobilikku silma. Siis nägin Kihnu Virvet ja kuna mu poeg (18) oli hiljaaegu teda meenutanud vormis, mis ütles, et Kihnu-Virve on TÄIEGA legendaarne, võtsin selle.

Ja mis siis, et tekst on paigutatud hõredalt, ilmselt vanainimese silmale sõbralikult, mis siis, et raamatus on väga ohtralt suuri, enamjaolt värvilisi pilte - see on päris hea raamat. Sest Laanem on päris hea kirjanik ja Virve oli väga elus, väga värvikas ja üldse mitte "iga külje pealt oma ühiskonda sobiv" isik.

Kuidagi ikka eeldaks, et kui on vana naine rahvariietes, pealegi eluaeg sama mehega abielus, lahke naeratusega ja teeb süüa, on ta väga traditsiooniliste väärtuste austaja ja tavaline inimene, ainult laulik ka veel. 
Tühjagi. 
Ta oli tulesäde, säraküünal, tegi, mis tahtis, ja et ta samas tahtis parimat oma lastele, ei tähenda, et ta olnuks tasane ja järeleandlik läbi elu. 
Ta oli, mis ta oli. Üsna mitmel korral on märgitud, et Kihnus teda eriti ei armastatud ega hinnatud. Ta oli kihnlaste jaoks see natuke napakas naine. See, keda veits ullikeseks pidada ja natuke häbeneda. Parem üldse ignoreerida, pole vaja meenutada, et selliseid ka on.

Mitte et ta seda südamesse oleks võtnud - ta ei võtnud halbu asju endasse ehk raamatus on ka rõhutatud tema tohutut andestamisvõimet. 
Ja ma loen ja olen uhke, et selliseid inimesi on. Selliseid naisi on. 

Lugemismuljeid otsides sain aga mööda pükse - paar tükki, sealhulgas nt Postimehe oma, on, aga need on sellised 1mõne lühikese reaga teatamised, et täitsa tore raamat. 
Ma ei hakanud isegi linke panema. 
Pff.

Eraldi tunnustus selle eest, et Virve ja Jenka abielu lugu ei olnud mesiseks ega moosiseks tehtud. 
Jah, sa võid olla vinge inimene ka siis, kui su paarisuhe on siuke ... no-käib-kah.