Kui Taaveti tekstide puhul võib rääkida ulmelisest mekist, siis see jutt on puhas ulmekirjandus. Või siis õudus, või koguni etnohorror.
Peategelasest naine jutustab oma mälestusi vanavanematest - noh, selline nõukaaja meenutus, kus lapsed olid suvel vanavanematel külas ja mis kõik juhtus. Aga nüüd on sellest paarkümmend aastat möödas, vanavanemate maja on tühi, suure koduaia eest keegi hoolt ei kanna, valdus on siiski pere oma. Peategelane ise elab ja töötab Ameerikas, tema erialaks on postproduktsioon.
Ja ta vahel mõtleb lapsepõlvemälestustele ja sellest, kes ta vanavanemad õieti olid. Vanaisa suri, kuid vanaema lahkumisest ei taha ta vanemad midagi rääkida. Päringud arhiividesse ei anna mingeid vasteid, kuid veidi teistmoodi otsides …
Ootamatu värk. Mis teksti juures meeldis: see viis, kuidas on ühendatud see ammune lapsed-maal-vanavanemate-juures tänase globaalse elukorraldusega … ja siis korraga see ulmeline lahendus. Igati naksakas, soovitaks Aalmanni õunamüüjalegi, kes oma nooruses oli ka nii elurõõmus neiu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar