Näidend Tartuski tegutsenud barokiajastu muusikust ja heliloojast Kellnerist, kelle pärandi üle arutavad nüüd ta lesk ning erinevad sugulased ja õpilased. Tegevus leiab aset 18. sajandi keskpaiga Stockholmis (Kellner suri 1748). Rootsi riik on Põhjasõja järel üha väiksemaks jäämas, Venemaa sellevõrra tõusnud. Aga noh, kes õieti valitsevad, kes õieti teevad riiki ja selle visiitkaardist kultuuri. Ja jumal ja usk. Ning muidugi kunstiloomine ja selle jaoks tehtavad ohverdused muu elu arvel.
Ma nüüd ei ütle, et oleksin sellele ajastule ja konfliktidele õieti pihta saanud; eks oleks Lembit aidanud kasvõi Petersoni lavastuse nägemine (see siis Tartu kultuuriaasta raames). Kuid kindlasti on tegu omapärase maailmaloomisega (ikkagi Friedenthal), pildikesi baltisakslaste ja erinevate euroopa juurtega inimeste tegutsemistele Saksamaast Liivimaa ja Stockholmini. Kõik oleks justkui üks ühine kultuur (eh, meediaväli) oma kohalike eripäradega. Aga keel, kuidas sellest rääkida või mõista, see oleks justkui universiaalne (jajah, lingua franca) (kasvõi kogu see seltskond, kes Kellneri lese poole kokku kutsuti). Omamoodi hariv lugemiselamus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar