Lugu siis munk Desideriusest, kes on tegelikult ateist - aga talle meeldib raamatuid ja käsikirju lugeda. Sest see munk elab allakäiguajastul, mil suured impeeriumid oma teadusloomega on min mineviku vajunud ning sellele järgnenud erinevatel ajastutel on omakorda suurem osa raamatutest ja käsikirjadest hävinenud - üks mitmeid tõdemusi siin ongi, et enam ei osata teatud tehnikaid jms kasutada, sest pole enam teadmisi ja kogemusi (kasvõi juba erinevate usupuhastuste käigus läheb järjekordne raamatukogutäis teadmisi tuleroaks). Aga jah, teatavasti kloostrites veel tegeldakse olemasolevate käsikirjade kopeerimise ja säilitamisega (mis on muidugi omakorda info töötlemine) ja kasvõi sealt leiduvate erinevate viidetega saab aimu sellest tohutust infohulgast, millest ollakse nüüdseks ilma jäänud.
Kuid Desiderius ei saa vaid käsikirjadega jantida, tema töökohustuseks on muuhulgas koos nunn Svangerdiga erinevad vargused, võltsimised ja atendaadid (mitte et nad oleks kloostri ainukesed tööriistad, on teisigi selliseid “lahendajaid”, kes kloostri soove täidavad). Nii määratakse neile ühe kõrgelt austatud printsessi kõrvaldamine - mis peaks toimuma The Invincible Sun religiooni esindajate suurel kogunemisel, kus korraldataks reegleid ja muud sellist. Ühesõnaga, selle maailma intellektuaalse koorekihi kokkusaamine ning Desiderius on ülimalt rõõmus, et saab minna väitlusi kuulama (olles küll sisemiselt ateist, aga ikkagi!). Kui vaid see tapmine õnnestuks … aga selleks on nunn Svangerd, mehe romantiliste ja salajaste mõtete kese. Et siis igati kena töö ja intellektuaalse lõbu ühendamine.
Mis siis hakkab lagunema enamvähem kohe, kui nad kloostrist teele asuvad. Juba kloostri lähedal satuvad nad varitsuse ohvriks, Desiderius leiab ühest poest iidvana usuteksti (aga selle omamine on vaat et surmanuhtlust väärt), printsessi tapmise korraldamine osutub keerukamaks kui arvatud - kuni see leitakse õige võikalt lömastatuna. Kehatöötlus viitab sellele, et sinna linna on saabunud üks tapjamonstrum Desideriuse kodumaalt Mesogest (üks jube ja külm kolgas, millest tsiviliseeritud maailm ei tea õieti midagi - väljaarvatud siis see ilmatu zombiõudus, mis seal kohalikke tapavad)). Ja mungaga võtaks ühendust justkui … vanakuri ise.
Korraga on Desiderius tõmmatud suurde intriigide sasipuntrasse, kus ta peaks ise muudkui kedagi tapma või kirikut lammutama või mis iganes - või muidu juhtub midagi halba ta kalli kaaslase nunn Svangerdiga. Ta on justkui ettur Suures Mängus (“the long game”) Hea ja Kurja vahel (Evil ja Good). Ainult et … traditsioonilised rollid on vägagi sassi läinud (ja mitmel puhul killustunud) ning selles Suures Mängus arvestatakse asjadega, mis peaks juhtuma paarisaja aasta pärast. Ning neid Mesogest pärit zombimonstrumeid ilmub veelgi - ja vaid Desideriusel on kogemusi nendega.
Ühesõnaga, igati tüüpiline Parkeri loome, kus asjad lähevad vägagi krussi ning peategelane peab sooritama õige hämaraid asju, et elus püsida. Erinevalt viimasest kahest triloogiast pole siin mingit tegemist sõjaväe ja lahingutega, tegemist on puhtalt tapvate võimuintriigide mölluga. Ebamääraseks jääb, miks on selle triloogia romaanide pealkirjades järjekindlalt Svangerdi nimi esindatud, kuivõrd selle romaani jooksul ta on küll oluline kõrvaltegelane, aga ei enamat (pealkirja teine pool viitab siis Mesoge surematutele zombidele) - tõsi küll, triloogia üldnimi "The Loyal Opposition" (ehk siis viide hoopis Invincible Sun vastastele).
Mitmel pool on lugejad esile toonud seda tulevärki kadunud ja hävinenud raamatute ja teadmiste teemal (ja nende edasi andmisest ja tõlgendamisest - mis on mitmeti pehmele pinnasele jääv tegevus); seal on muidugi troonimas Saloninus oma tarkustega. Aga minu jaoks sama oluline ona ka see allakäigu kirjeldus, a la pimedasse keskaega liikumine, see abitus ja nõutus varemetes maailmas elamises. See on mulle ehk selle romaani huvitavamaid aspekte, üldiselt on selline intellektuaalne allakäik omane mõnele teadusliku fantastika troobile, fantaasiakirjanduses see niivõrd oluline nagu pole.
Eks muidugi see hea ja halva segunemine ning küsimus religiooni toimimisest on üsnagi teravalt välja toodud ning võiks mõndagi häirida - aga arvatavalt sellised inimesed lihtsalt ei satu lugema Parkerit.
Romaani lõpp avab ehk selle, mida järgmises osas oodata, eks selle pealkiri “Sister Svangerd and the Devil You Know” tuletab meelde ühe lühiromaani Saloninusest … (peaks üle lugema!).
“My father. But of course he wasn’t really dead. He never would be. Now there’s irony, because one of the things you dread most in this lousy, love-infested world is your parents dying. One less thing for me to worry about, I guess.” (lk 126)
“Hope; oh dear. Hope is such an ambivalent thing. I particularly like the old Sashan fairytale, about the box which the gods gave to the inquisitive girl, with strict instructions not to open it. So of course she did, and inside were all the horrors and miseries that afflict us poor mortals; the last winged crawling thing to creep out of the box was Hope, the greatest and most insidious pest of all - because it keeps you going, prepared to endure endless suffering instead of doing the sensible thing and hanging yourself.” (lk 134-135)
“After a while, I pulled myself together enough to close the book and put it back on the shelf. The mutilated book … That’s me, right? I can look at the dead bodies and heads squashed flat and think nothing of it, but somebody hurting a book … Yes, but not just any book. Polemon’s Philology. And it takes a day to copy just one page of something like that, whereas a human life can be created in a couple of minutes, by two drunk kids in a haystack.” (lk 272)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar