See on nüüd küll väga sünkjas luulekogu, kõiki luuletusi ei lugenudki läbi, sest esmaspäeva hommiku kohta kuidagi masendav kogemus. Lood mahajäetusest, poomisest, kaduvusest, armastusest. Ehk siis kõigest sellest, mis muudavad olemise kurvaks ja mis nõmetseb hinge kallal. See, mis andvat elule vürtsi ja kunstile hingestatust. Eksole.
Meie vahel on
keemia
Meie vahel on keemia
minu poolt
valuvaigistid
südametilgad
rahustid
unerohi
sinu poolt
huulepulk
ripsmetušš
juuksegeel
küünelakk
reageerime
üksteisele
üksteisega
üksteiseta
enam ei saa
harva lisades
hingeõhku
muutume liimiks
selleks paksuks kleepuvaks olluseks
iseenda minade vahel mida
keegi lahti ei kanguta
meie vahel on keemia
ülitugev PVA
(lk 24-25)
Ajalugu
Ma pidin ajalugu olema
vähemalt nii väitsid eile
pärast lasteaeda
nurga taha
suitsu tõmbama
kogunenud koolieelsed kaagid
kui neilt paki
kõige odavamad
sigarette
konfiskeerisin
no ma ei tea
mis mõttes
kuidas
ajalugu
küsisin
sest sa oled olnud
ja kaod varsti
õigemini võiksid kohe kaduda
kõduneda
või hoopis kirstus liikumatult
oodata
kuni me sinu
viimast voodit jalgadega taome
ja lõpuks
selle mis meil
õllest
põide on kogunenud
sinu liikumatu keha peale
laseme
saad aru mees
sina oled ajalugu
aga meie ruulime
kuulasin
mõtlesin ja
viskasin kuulud
vaikides
koos sigarettidega
ajaloo prügikasti
(lk 84-85)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar