29 november, 2013

A. Papa Janson – Valitud tõed (2013)

See on nüüd küll väga sünkjas luulekogu, kõiki luuletusi ei lugenudki läbi, sest esmaspäeva hommiku kohta kuidagi masendav kogemus. Lood mahajäetusest, poomisest, kaduvusest, armastusest. Ehk siis kõigest sellest, mis muudavad olemise kurvaks ja mis nõmetseb hinge kallal. See, mis andvat elule vürtsi ja kunstile hingestatust. Eksole.


Meie vahel on keemia

Meie vahel on keemia

minu poolt
valuvaigistid
südametilgad
rahustid
unerohi

sinu poolt
huulepulk
ripsmetušš
juuksegeel
küünelakk

reageerime
üksteisele
üksteisega
üksteiseta
enam ei saa

harva lisades
hingeõhku
muutume liimiks
selleks paksuks kleepuvaks olluseks
iseenda minade vahel mida
keegi lahti ei kanguta

meie vahel on keemia
ülitugev PVA
(lk 24-25)

Ajalugu 
Ma pidin ajalugu olema
vähemalt nii väitsid eile
pärast lasteaeda
nurga taha
suitsu tõmbama
kogunenud koolieelsed kaagid
kui neilt paki
kõige odavamad
sigarette
konfiskeerisin 
no ma ei tea
mis mõttes
kuidas
ajalugu
küsisin 
sest sa oled olnud
ja kaod varsti
õigemini võiksid kohe kaduda
kõduneda
või hoopis kirstus liikumatult
oodata
kuni me sinu
viimast voodit jalgadega taome
ja lõpuks
selle mis meil
õllest
põide on kogunenud
sinu liikumatu keha peale
laseme
saad aru mees
sina oled ajalugu
aga meie ruulime 
kuulasin
mõtlesin ja
viskasin kuulud
vaikides
koos sigarettidega
ajaloo prügikasti
(lk 84-85)

Kommentaare ei ole: