Noh, teate küll, väga vahva lugu. Kas nüüd just sarimõrvari, pigem lihtsalt ühe erakliku harrastaja mõttemaailmast - kes vaatab tagasi oma hobi kujunemisele, kui istub eeluurimises seoses tapmisega, mida ta ei harrastanud. Aga miks ta nii ebaõiglaselt kinni võeti, noh, politsei pole enam see, mis see oli endistel aegadel.
Ehk siis tekst korralikust inimesest, kes elab kenasti emaga koos ning kes juhusuhete asemel harrastab tundmatute meeste juhutapmist (no kui tohib nii koletult väljenduda, vabandust, respekteerigem inimeste omapärasid jms). Igal juhul, härra Freud kajastanuks ehk heameelega selle harrastaja mõttemaailma. Kui muidugi ema lubanuks. 
Superogaralt kirjutatud tekst.“Aga mis puutub sellesse esimesse selli… Lugu juhtus ühes idaranniku sadamas, mille nime olen unustanud, aga sel pole tähtsust. Vahel mõtlenn, et ei teeks paha ükskord uuesti seal ära käia, teate küll, lihtsalt tahaks. Mõistagi arvan, et esimene… noh, teie esimene, kuidas seda nüüd öelda, ohver (teate küll, on selline tobe sõna!) on nagu esimene armastus, kui te seda sorti asjadega tegelete.” (lk 66-67)
ulmekirjanduse baas
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar