Vaade tulevikku, kui Hiina võimud
on ülerahvastatuse ja majandusliku heaolu küsimuse lahendanud omal moel –
Peking on jagatud kolmeks nö tsooniks. Esimeses tsoonis elab 5 miljonit, teises
25 miljonit ja kolmandas 50 miljonit inimest. Ja need tsoonid … vahetuvad
niimoodi, et linn on jagatud kolmeks osaks, mis kordamööda maapinnal asuvad,
muul ajal on linnakeskkond ja inimesed nö kokku pakitud. Noh, võib ette kujutleda
seda hiiglaslikku mehhanismi, mis hiigellinna struktuure niimoodi liigutab.
Ehk siis asi on selles, et
massitootmises ja põllumajanduses pole enam inimesi kuigi palju vaja
(arvatavasti piisaks esimese ja teise tsooni inimestest, et majandust ja riiki
elujõulisena hoida), kuid üleliigseid inimesi (Pekingi näitel siis 5/8
elanikest) pole kuskile panna (üks tegelane toob näiteks Euroopa, kus seda
lahendati osalise tööaja abil – mis on aga majandusele kurnav) – nii on välja
mõeldud, et need üleliigsed inimesed võiks kasvõi käsitsi prügi sorteerida
(kuigi masinad teeksid seda muidugi tõhusamalt). Ja noh, et alamklass liigselt
oma elu üle ei nuriseks, tuleb tsoonide elanikkonnad üksteisest võimalikult eraldatuna
hoida. Nii on kokkupakitud tsoonide elanikud uinutatud, kui on nende kord maa
all olla.
Ma ei saa öelda, et oleks päris
täpselt aru saanud sellest mehhanismist, kuidas Pekingi üks või teine tsoon „kokku
pakitakse“, aga eks aimu saab ikka. Tekst ongi sellest, kuidas üks keskealine prügisorteerija
satub omatahtsi sõnumivahendajaks tsoonide vahel ning seetõttu kolmandas
esimesse ja tagasi kolmandasse läks, ning mida kõike ta nägi ja koges – kolmanda
tsoon ülerahvastatus on ikka vägagi erinev väikelinnaliku luksusega esimesest tsoonist
jne jne.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar