23 detsember, 2013

Saladin Ahmed – Throne of the Crescent Moon (2013)

Järjekordne fantaasialugu sellest, kuidas ürgkurjad jõud tahavad valla pääseda ja maailma orjastada. Kuid viie peategelase vastuaktsioon hoiab selle juhtumise seekord ära – ent mis järgnevates raamatutes juhtuda võib, kes teab. Midagi nagu võiks... juhtuda; kuigi fantasy-seeria miskist ideaalsest maailmast oleks päris värskendav ja meeleolukas, aitab valust ja vägivallast!

Autori loodud maailm on selline idamaine ja eks seal ole tähtsal kohal muslimlik usk ja traditsioonid; iseasi muidugi, kui põhjalikult tuleb religiooni võtta, ka sellega on peategelastel probleeme. Ja noh, kui tegemist sellise keskaegse eluoluga, eks siis ole küsimusi valitsejate võimukasutuse kohta. Et tegemist fantaasiaromaaniga, siis tehakse siin kõiksugu võlutrikke ning tegutsevad mitmed üleloomulike omadustega olendid. Ja need olendid pole üleüldse heasoovlikud guulid – taga hullemaks, pimeduse jõud äratavad nüüd ellu sellised guulid, mida saab hävitada vaid siis, kui esmalt hävitatakse peakuri ise. Ent küsimusi tekitab, kes või mis see peakuri üldse on. Ning kõigele lisaks on paratamatult käimas võimumäng, kuhu omakorda ja vastutahtsi kisutakse peategelased. Konflikti lahendus on üpris võigas ja halvaendeline. Aga et tegemist romaanisarja esimese osaga, siis eks see ole paratamatu tulem.

Erilist kiidulaulu see teos esile ei kutsu, ehk autori sünnipärast sõltuvalt on see raamat vähe usutavamalt eksootiline kui muidu sellistes maailmades aset leidvad lood (tõsi küll, autor on siiski lääne juurtega). Arvatavalt seda teost maakeelde ei tõlgita, ning tõepoolest, tegemist on üsna keskpärase fantasyga (huvitav, kas ma just ei öelnud seda?). Tegelased on vajalikul määral kangelaslikud, haavatavad ja erinevate probleemidega. On kerget huumorit, nõrka armusädet, mõndagi õõvastavat jne. Noh, tavaline värk.


“Well, whatever its source, it is the strangest blood I have ever seen. Full of life and lifeless. All of the eight elements are here, but they are... negated somehow. Sand and lightning, water and wind, wood and metal, orange fire and blue fire! How could they all be in one drop of blood, and yet not be there?” (lk 181)

Kommentaare ei ole: