Võin vist ette nautida seda
tunnet, millise süveneva pettumusega keskmine ulmelugeja seda teksti lugeda
võiks. Loos kirjeldatud maailm on täis kõiksugu kõvaulme märksõnu, aga lugu ise
jääb enam kui hämaraks. Selline ballardlik häire on omamoodi vahva ja samas ei
kujuta isegi ette, et pikemalt jaksaks seda lugeda.
Sest peale kujutluspiltide ei
oska ma sellest loost rohkem leida, ning paratamatult selline krüptiline ja
intensiivne visuaalsus väsitab. Hiljuti sai loetud Eelmaa „Naeratust“ oma
godzillaga, ega seegi polnud just traditsiooniline maiuspala (eks võib seda
oodata „Eesti Novelli“ 2020. aasta valikust?). Aga need ulmelised kujutluspildid,
eksole. Milline … petekas või õigemini hoolimatu dekadents. Eks kerge võimalus
oleks neid võrrelda Riste Lehari juttudega, Lehari on vast lugejasõbralikum oma
siseilma operatsioonides.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar