Otseselt ei saa seda pidada luuleks, pigem on see teraapiline eneseväljendus, kokkuvõte ühest ruineerivast suhtest - ses mõttes oleks see justkui üks taustalugu Triin Soometsa “Jäälind” raamatule. Aga luule … noh, tekst on küll esitatud traditsioonilises luulevormis, vahel on julgeid kujundeid ja kuskil lõppriimigi, aga see on üks katkine tekst. Muidugi, autori eesmärk võibki olla esitada seda võimalikult katkist maailma, mis illustreerib kogemust ühest muserdavast elust. Autor nimetab seda mitmel puhul ühiskondlikuks luuleks, aga õnneks pole siin mingit uhhuude või kremli ööbikute jura.
Ja noh, siin on vast päris lai valik teemasid, mis üht lähisuhet üha katkisemaks teevad - eelkõige mentaalne vägivald, aga eks leidub vihjeid ka füüsilisele väärkohtlemisele. Ning miks keegi lähikonnast ei sekkunud ja miks riigipoolne abi … on nagu on (sellest paistab olevat siis raamatu pealkiri).
Autor suutis kenasti petta, algul lugesin seda tõesti nö Andrese luulena ja imestasin, et mis vaadetega see mees õieti olla võiks. Aga ei, nagu selgub järelsõnast, on tegu varjunimega (autori järgi “pseudoandronüüm”). Sellist raamatut on raske hinnata, tegu pole õieti ilukirjandusega - soovi korral saab loomega lähemalt tutvuda Facebooki lehel.
Tants
Purusta mind tükkideks.
Lase minna hapnema.
Valmistun su tükkideks.
Au olla esireas.
Kõik, mis ei tapa, on surmahoobid.
Neid polnud üks, neid oli miljon.
Mis mina tahan,
sul ei loe,
sest teed kõik minu jaoks.
Üha sügavamale sisse poed.
Ja samas lased lahti taas,
kus minu täidetud on vaas.
Su kruus kui valguks minu sisse,
ja lappimata siiski tee.
(lk 40)
193
Abi on olemas.
Ma valisin elu.
Abi on olemas.
Sa tahad aidata.
Võimetult kuulad mu palveid.
Abi on olemas.
Suunad mind suunamisele.
Kust suunatakse mind suunamisele.
Selleks aastaks ei ole kuskil aegu.
Abi on olemas.
Mitte minu jaoks.
Mitte täna.
Abi on olemas.
Kas enne kui kaotan kõik?
193 on kõigest statistika,
kas see ongi baltistika?
(lk 57)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar