Ma ei ole just kõige aktiivsem koomiksilugeja –
lapsepõlves „Miki-hiirte“ ja Olimar Kallase lugude sisse ahmimise kõrval on mul
saavutusena ette näidata vaid see, et olen läbi lugenud sisuliselt kogu Neil
Gaimani „Sandmani“ saaga. Kuid selle raamatu tutvustus lausa kutsus lugema.
Lisaks muidugi köitis mind ka asjaolu, et ta esimese koomiksiromaanina on
jõudnud prestiižika Bookeri auhinna longlisti. Etteruttavalt võib öelda, et
teos on ka seda kiitust väärt.
Raamatu tegevus
toimub tänapäeva Ameerikas. Nimitegelane on hilistes kahekümnendates naine, kes
ühel päeval vaid paari kvartali kaugusel kodust jäljetult kaob. Mõni aeg hiljem
saabuvad erinevate meediaväljaannete ja -kanalite toimetustesse postiga videod
tema jõhkrast tapmisest. Sabrina elukaaslane Teddy saab närvivapustuse ning
põgeneb maailma eest kooliaegse sõbra juurde ja vahib päevad läbi lakke; õde
Sandra püüab samuti ühel ja teisel moel olukorraga toime tulla. Kõige selle
keskele satub omakorda Teddy kooliaegne sõber Calvin, kes ühelt poolt püüab ära
leppida oma naisega, teisalt katsub aidata Teddyt, kuid ei tule kummagagi väga
hästi toime. Ühel tasandil on see seega lugu leinaga toimetulekust ja
leppimisest.
Kõige selle taustal
– või kõigi tegelaste lugude koosmõjul – on „Sabrina“ aga ühtlasi pilt
tänapäeva Ameerika kollektiivsest teadvusest. Või alateadvusest. Lugu erinevatest
viisidest, kuidas sootsium reageerib traagilistele sündmustele. Sellest, kuidas
inimesed püüavad leida mingitki tähenduse või mõtte raasu segaseks ja
hirmutavaks muutunud maailmas. Seesama muster kordub ka Sabrina mõrvavideo
avalikuks tuleku puhul: mida see tähendab? Mis on selle taga? Nagu tänapäeva
maailmale kohane, tekivad loomulikult selle kohta kohe erinevad
vandenõuteooriad, mille kohaselt Sabrina tapmine peab olema valitsuse vale või
siis vähemasti kõrgemate jõudude korraldatud. Nende pooldajad lahkavad oma
foorumites lõputult iga pisimatki fakti kõigi selle looga vähegi seotute kohta ning
sekkuvad ise nende eludesse, muutes olukorra nende jaoks veelgi painajalikumaks.
Kokku moodustub kõigest sellest pilt ühiskonnast, mis on külm ja kõle, üksildane ja
paranoiline. Maailmast, kus ainsad turvalised paigad on kodu ja töö (või on
ikka?) ning majaseinte vahelt väljaspool keegi kellegagi ei suhtle. Seda atmosfääri
võimendab veelgi Drnaso minimalistlik joonistamisstiil, tegelaste ilmetud näod ning
värvid, mis meenutavad väga Taani sarja „Kuritegu“ (mingis mõttes ka „Ameerika
jumalaid“). See seos toob „Sabrina“ maailma aga meile juba geograafiliselt
palju lähemale. Ja kui mõtlema hakata, siis võib-olla polegi me Drnaso ameeriklastest
nii väga erinevad? Võib-olla tõmbume meiegi järjest enam oma majakujulisse
kesta ning lakkame pööramast tähelepanu inimestele enda ümber, püüdes neid
asendada „kõrgema mõtte“ virtuaalse reaalsusega?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar