Piranesi. Nõnda kutsub teda Teine, ainus elav inimene, keda Piranesi tunneb, ja
Piranesi tunneb oma väikest suurt maailma hästi. Tõsi, on võimalik, et kusagil
kaugemates tubades elab veel inimesi, sest võib uskuda, et Maja tubadel ei
olegi lõppu, vähemalt Piranesi ei ole lõpuni kunagi jõudnud. See ei ole
tegelikult tema õige nimi, või vähemat nii arvab ta ise, aga nõnda kutsub teda
Teine ja kuna paremat nime pole, siis …
Kahtlemata on sellel raamatul sellist „Robinson Crusoe“ või „Saladusliku saare“
või teiste metsikutes ja äralõigatud oludes hakkama saamise ja nullist majapidamise
rajamise võlu. Muidugi on (alguses) lahtine, kas selles raamatu kogu maailm ja
Piranesi nägemus kogu maailmast kattuvad või ei, mitte, et sel Robinsonluse
seisukohast väga suurt vahet oleks. Sealjuures on Piranesi nii mõneski mõttes
eriti täiuslik uustsivilisatsiooni rajaja, sest kui Robinson igatses tagasi
inimeste sekka ning isegi inimsööjast Reede selts oli lõpeks vaid vilets
(olgugi, et ääretult meeltliigutav) aseaine, siis Piranesi on täiuslik õilis
metslane, Maja Üllas Poeg, puhas oma kavatsusilt ning liigutavalt otsekohene ja
vahetu oma vaatlustes, suhtumistes asjadesse ning elusolenditesse, kooskõlas
ümbrusega nii ruumilises kui rütmilises mõttes. Säherdust harmooniat ja idülli
võimaldab loomulikult „Memento“ (või veel parem mõne teisega mälukaotuse ja
müsteeriumi lahendamise ristandite rivist) ühitamine Robinsoni kontseptiga –
Piranesi identiteet kuulub siiralt ja täielikult Maja-maailma, milles ta elab,
kõik katsed meenutada mõnd teist nime või seda, kuidas Piranesi kui inimene
alguse sai on tulutud. Kurja juureks on siinkohal otse loomulikult
päevaraamatud – mälu kustub, harjumused jäävad, kirjasõna ei hävine.
Maja on lõputu vestibüülide ja tubade kordus, labürint, mille ühetaolisuses
orienteerumine näib Piranesile endale iseenesestmõistetav, kui aus olla, siis
on tal terve suur ala Majast päris peas kohe. Maja ülemine korrus avaneb lagedale
taevale ja vihmavalingutele, keskmine korrus on täis lugematut arvu kujusid ja
Piranesi on asunud teadlase metoodilisuse ja järjepidevusega nende kataloogi
koostama. Alumisel korrusel aga loksub ja lainetab ookean, mille vood annavad
kütet ja toitu. Siiski on see lõputuna näiv maailm ühtlasi ka väga kammerlik,
justkui teatrilava vaid loetud hulga tegelastega. Samas on sellise Maja (huvitav
tunduks mõtiskleda ka Hermansi „Hoitud majale“), justkui lõputu 18. sajandi
mõisahoone kujund kuidagi kummaliselt intuitiivne ning lõputud kujud, mis on näivad
Piranesi jaoks täitvat sarnast rolli nagu kirjasõna Tarzanile – viis tundma
õppida asju, mis jäävad enda maailmas väljapoole ning on välja kasvanud kõikvõimalikest
müütidest ja legendidest nagu Minotauruse labürint – on kuidagi liigutavad ja
turvalised oma ideelisuses, kuid samas ka omamoodi ahistavad oma ühesuguse
marmori lõputus korduses. „Piranesi“ maailm on nii mõneski mõttes kui postapokalüptiline
klooster või erakla kadunud maailma valgeks uhutud müüride vahel, kummardus olmekasinusele
koos tundesügavusega, harmoonilisele ja vahetule kooseksisteerimisele ümbritsevaga,
mis meie urbaniseerunud planeedil ühe kättesaamatum näib. Piranesi maailm
on aineliselt ja seltskonna mõttes kasin, ent seda vahetum on tema suhe ümbritsevaga,
seda vahetum ja sügavam on tema võime Kujusid mõista ja neis sisalduvaid ideid tajuda.
Pole juhuslik, et Piranesi kasutab ohtralt suurtähte esemete ja nähtuste
nimetamisel, sest kõik need tavalised sõnad on Piranesi maailma kirjeldades
suurtähevääriliselt Tähenduslikud.
Kui alguses
pelgasin lugejana labürindis järje pidamise pingutust, siis see hirm haihtus
üsna kohe – kuigi Piranesi ajaarvestus on sündmusepõhine, nagu „Aasta, mil
albatross tuli edelapoolsetesse ruumidesse“ ja ruumis orienteerumine käib
ilmakaarte ja tubade arvude loendamisega, siis lugeja võib orienteerumise
rahulikult Piranesi hooeks jätta. Üks lemmiktegelasi ongi needsamad albatrossid
seal edelapoolsetes ruumides, ja põnev oli järgi uurida, et albatrossitibu
väljahaudumine võtabki üle kahe ja poole kuu, misjärel läheb veel 140-280 päeva
enne kui tibu endale täissulestiku kasvatab ja iseseisvub. Kujundus on
kahtlemata ka üks selliseid, mida on hea tunne kätte võtta ja imetleda. Raamatu
lõpus on suisa väike jutuke kasutatud fondist, mil nimeks Perpetua. Eesti
keelne tõlge on ka juba väljas – sellel siis sinise taustaga kaaneversioon.
A Full Moon stood in the centre of the Single Doorway, flooding the Hall with Light. The Statues on the Walls were all posed as if they had just turned to face the Doorwa, their marble Eyes fixed on the Moon. They were different from the Statues in other Halls; they were not isolated individuals, but the representation of a Crowd. Here were two with their Arms about each other; here one had his Hand on the Shoulder of one in front, the better to pull himself forward to see the Moon; here a Child held on to its Father's Hand. There was even a Dog that - having no interest in the Moon - stood on its Hind Legs, its Front Paws on its Master's Chest, pleading for attention. The Rear Wall was a mass of Statues - not neatly arranged in Tiers, but a jumbled, chaotic Crowd. Foremost among them was a Young Man, who stood bathed in the Moonlight, elation in his Face, a Banner in his Hand.
I almost forgot to breathe. For a moment I had an inkling of what it might be like if instead of two people in the World there were thousands. (lk 59)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar