Tegemist on
memuaaridega autori lapse- ja noorukipõlvest Johannesburgis. Pealkirja
otsetõlge oleks “Kuritööna sündinud”, ehk siis aastal 1984 valitses
Lõuna-Aafrika Vabariigis veel kurikuulus apartheidi režiim, mis jagas ühiskonna
rassi alusel kastidesse (valged, värvilised ehk hollandlaste ja khoisani
hõimurahva järeltulijad, mustad) ning Šveitsi sakslasest ja xhosa järeltulija kujutas
juba pelga oma olemasoluga ränka korrarikkumist. Praeguseks on Trevor Noah
tuntud koomik USAs – The Daily Show nimelise ühiskonnakriitilise
huumoriprogrammi eesotsas.
Raamat on pisut ehk minu-sarjalikus stiilis ja väga hea silmaringiavardaja LAV-i osas ning autori pilk olukordade ja ühiskonna analüüsimisel on nii empaatiline kui analüüsiv. Loo üheks kangelaseks on ka peategelase ema – naine, kes kõigi keeldude, kitsenduste ja raskuste kiuste keeldus laskmast olukorral end tagasi hoida ning elas õigusele oma elu korraldada nii nagu tema ise heaks arvab, ning mitte lasta nn „vaestemaksul“ (sellel, et vaeste vanemate lapsed oma tulevikule keskendumise asemel pühendavad elujõu vanemate ja sugulaste elujärje parandamisele, mis ilmselgelt kehtib ka Eestis) oma laste elu mõjutada.
Kuna autor on ikkagi elukutseline koomik ning raamat peaks olema kokku kirjutatud muuhulgas ka erinevatest lugudest, mida esinemistes kasutatud, siis saab tõsistest teemadest hoolimata pisut ka kõhulihaseid liigutada. See, kuipalju just, sõltub muidugi konkreetsest lugejast. Ise leidsin keskelt vähemalt ühe koha mis tõhusalt õigesse kohta läks. Muidugi on ka tõsisemaid teemasid ja mõnes kohas tuleb pigem (liigutuspisar) silmanurka.
Kuna raamat on kirjutatud ikkagi esmajoones ameeriklastele, siis on seda (ida)eurooplaselgi mõnus seedida - eraldi on välja toodud (Lõuna-)Aafrika kultuuriruumi omapärasid ja just selline narratiivne vorm, kus ollakse korraga lugemiselamuse kaudu nii "asjas sees" kui külaline laseb mõnes mõttes teist kultuuri ehk eriti hästi aduda. Näiteks on hindamatu see koht lapse, kurja vaimu ja värske sooja kakajunniga... Ja põnev on näiteks lasta kohale jõuda tõelusel, et LAV-is on 11 riigikeelt ning ka nelja keelt oskav polüglott, võib hõlpsasti keelehätta sattuda. Meie siin Eestis tunneme end ehk pisut uhkelt, et mitmekeelsus on kultuuriliselt loomulik nähtus ja küll iga eestlane tönkab ikka võõrkeelt või paari, aga LAV-i keelerikkusega võrdlemine toob asjasse jälle pisut värskemat perspektiivi...
Raamat on pisut ehk minu-sarjalikus stiilis ja väga hea silmaringiavardaja LAV-i osas ning autori pilk olukordade ja ühiskonna analüüsimisel on nii empaatiline kui analüüsiv. Loo üheks kangelaseks on ka peategelase ema – naine, kes kõigi keeldude, kitsenduste ja raskuste kiuste keeldus laskmast olukorral end tagasi hoida ning elas õigusele oma elu korraldada nii nagu tema ise heaks arvab, ning mitte lasta nn „vaestemaksul“ (sellel, et vaeste vanemate lapsed oma tulevikule keskendumise asemel pühendavad elujõu vanemate ja sugulaste elujärje parandamisele, mis ilmselgelt kehtib ka Eestis) oma laste elu mõjutada.
Kuna autor on ikkagi elukutseline koomik ning raamat peaks olema kokku kirjutatud muuhulgas ka erinevatest lugudest, mida esinemistes kasutatud, siis saab tõsistest teemadest hoolimata pisut ka kõhulihaseid liigutada. See, kuipalju just, sõltub muidugi konkreetsest lugejast. Ise leidsin keskelt vähemalt ühe koha mis tõhusalt õigesse kohta läks. Muidugi on ka tõsisemaid teemasid ja mõnes kohas tuleb pigem (liigutuspisar) silmanurka.
Kuna raamat on kirjutatud ikkagi esmajoones ameeriklastele, siis on seda (ida)eurooplaselgi mõnus seedida - eraldi on välja toodud (Lõuna-)Aafrika kultuuriruumi omapärasid ja just selline narratiivne vorm, kus ollakse korraga lugemiselamuse kaudu nii "asjas sees" kui külaline laseb mõnes mõttes teist kultuuri ehk eriti hästi aduda. Näiteks on hindamatu see koht lapse, kurja vaimu ja värske sooja kakajunniga... Ja põnev on näiteks lasta kohale jõuda tõelusel, et LAV-is on 11 riigikeelt ning ka nelja keelt oskav polüglott, võib hõlpsasti keelehätta sattuda. Meie siin Eestis tunneme end ehk pisut uhkelt, et mitmekeelsus on kultuuriliselt loomulik nähtus ja küll iga eestlane tönkab ikka võõrkeelt või paari, aga LAV-i keelerikkusega võrdlemine toob asjasse jälle pisut värskemat perspektiivi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar