Kahe minategelasega, kelle sisemonolooge kordamööda peatükkhaaval lugeda saame, lugu.
Täitsa terviklik, kuigi juttu on erinevatest inimestest ja erinevatest maailmadest. Kas nende teed lõikuvad, jätan lugejale uurida, ent võimalus on õhus, see on raamatu üks kandvaid ootusi.
Kas? Kuidas? Kas nad klapiksid omavahel?
Jah, üks on noor mees, kes kasvanud maakohas uhke ja armastusväärse vanaema võimu all. Teine on noor naine, kelle lapsepõlvest vähe teada saame, küll aga viimaste aastate minevikust. Ta on väga hea taskuvaras ning samas südametunnistusega inimene. Saame palju teada noormehe minevikust, peamiselt tema vanaemast. Emast palju-palju vähem, küll aga on olemas Kristoferi ehk noormehe õde Iris, kes toob raamatusse ka idee, et tegelikult võib inimene ka lihtviisil aktiivne, julge ja õnnelik olla.
Kuigi see nõuab teatud meelelaadiga sündimist. Või kõva vedamist teiste inimeste osas, kelle keskele inimene sünnib.
Kristoferil sellist meelaadi pole. Dianal ka mitte, kuigi Kristoferi teistsugusus on talle endale varakult selge olnud ning ta on üritanud seda mitut moodi mõtestada, Diana aga ei saanud raamatu lõpuni päriselt aru, mis toimub. Mismoodi tema teistmoodi mõtleb ja tunneb, mismoodi ta tugevam ja õrnem on kui näiteks Hengo. Ta pikaajaline elukaaslane.
Huvitav on küll - karakterite tasapisi lahtirullumine, käitumiste mõtestamine, põhjustatud ja põhjustatavate tunnete tausta teadasaamine.
Head detailid. Kuidas agressiivselt ja vihaga võetud olla on järgmisel päevalgi kõhuvaluna tunda. Kuidas tundub ootamatult pihkusattunud katike toores muna. Kuidas printsess Dianat kujutavale maalile hoolikalt kleebitud tiivasuled tekitavad mulje, et ta seljale on kinnitatud kaks vaipa.
Juhtub üsna palju selliseid asju, mida vahepeal realistlikes romaanides ette ei tulnud, ent mis vähemalt minu kogemust mööda tegelikult tegelikus elus ikkagi juhtuvad. Olgu see vanade karjalaste väe uskuja ja hoolika juuksur-kammija Raimondi ilmumine, naelu täis taotud pink, vargal käe maha raiumisega ähvardamine, käekotitäis sulgi või täiesti suunatajuta inimesena elamine.
Võibolla see, et paar korda tuleb nii Kristoferi kui DIana elus ette, et keegi räägib nende kuuldes täpselt samu sõnu, on veidi uskumatu, veidi rohkem fantastiline realism kui igapäevaelu - aga üldiselt on see pea-pilvedes-minu hinnangul täiesti realistlik romaan.
Lõpuga olin eriti rahul.
Soovitan.
Sirp
Keel ja kirjandus
Virumaa Teataja
Lääne-Virumaa Keskraamatukogu blogi
Raamaturiiulike
ERR
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar