Mudlum: Mitte ainult minu tädi Ellen

Kirgliku armastusega vastu võetud ja raamatukogudes tükk aega vaid hiigelpikkade järjekordade järel kättesaadav romaan. 
Kuna mina olen elus ühe korra end raamatule järjekorda pannud ja see oli populaarteaduslik, mida asjaga seotud sõber väga soovitas lugeda, ma muidugi ootasin visalt ära, mil "Mitte ainult minu tädi Ellen" viimaks tavariiulitele jõudis, sest minu jaoks on üks raamatute võlusid, et neid ei pea ootama ja pingutama, et kätte saada, raamatuid on miljon ootamas, millal SINA nende jaoks aega leiad, mitte vastupidi. 

Sain siis viimaks "Mitte ainult ..." kätte. 
No - päris suur pettumus. 
Eiei, ei ole halb raamat, tõesti mitte. Lihtsalt vaimustusmüra tema ümber oli nii suur ja siis ta oli lihtsalt - lihtsalt järjekordne Mudlum. 
Läks vähem hinge kui "Ilus Elviira". "Poola poistest" rääkimata. 

Kui "Poola poisid" oli raamat noorusest, noor olemisest, kuidas see tegelikult tundub, on "Mitte ainult minu tädi Ellen" vanadusest, kuidas SEE tundub ja mis toimub. 
Ainult et ... ei toimugi eriti midagi. 
Võibolla olen ma selle raamatu jaoks veel liiga noor - kuigi tõenäolisemalt ma lihtsalt ei ole seda tüüpi inimene üldse, kes suudaks muretseda mitte-koju-tulnud kassi, võssakasvanud heinamaa või tikitud tööle kulunud tikkimisniidi koguse üle. (Ma ei tikigi, noh.) Mind ei huvita ja vaatan: "Küll teil peab kerge elu olema!"-pilguga neid, keda huvitab, kui neil just mingit eluks olulist põhjust pole stiilis: "Mu turmisitalul peab olema inimeste jaoks, kes tulevad, ka mõni lagedam, umbe kasvamata plats!"

Kuna Mudlum ei kirjuta lugu - siin ka mitte - saab lihtsalt tegelasi jälgida ning neile vaikselt sobivaid omadusi külge näha, ikka rohkem ja rohkem, mida pikemalt kirjutatakse neist - ja võibolla ka nende asjadest.
Aga mulle ei meeldi need tegelased. Mul on ürgvaen vanade naiste vastu, kes aina tööd murravad, nõuavad, et teised tööd murraksid, ja siis põlastavad neid, kes eriti ei murra - lähen närvi ainult selle inimtüübi peale mõeldeski. 
Tädi Ellen, muide, selline pole. Tal on teised kiiksud, mida on arvukalt, ent vähemalt mitte kirglikku töötegemismaaniat. Aga raamat, paraku, ei ole ainult tädi Ellenist.

Võibolla tuleneb mu sünge vaade sellele raamatule mitte mu hirmust vanaduse ja vanaks jäämise ees, vaid vastikusest inimeste ees, kelle jaoks on olemas Õige viis ja kõik muud viisid on valed? Kas mina pean vanaks jäädes kah selliseks muutuma? Või kas niimoodi vanaks jääda on Õige ja ma jälle jään valesti, nagu ma kõike valesti teen? Miks, miks, miks peab vana naine stereotüüpiliselt alati nii VASTIK olema?
(Välja arvatud lasteraamatuvanaemad, kes jälle on minu kogemusele vastu käival moel ülilahked ja  ülileebed. Reaalsuses on vanad naised mulle küll raha andnud, aga koos pika virisemisega, kui raske elu on. Mitte et ma ei oleks vastu võtnud, mul endal oli toona ka väga raske, aga ma ikka imestasin selle üle - krt, kui see käib sulle üle jõu, ÄRA ANNA OMA RAHA ÄRA!!!!)
Jah, ka mõni Mudlumi tegelane, täpsemalt ta ema, on selline - tahab muudkui raha anda. 
Mis ei tähenda ÜLDSE, et tal on raha üle, elu kerge. 

Jaa, vahepeal on tekstis seda õnnist metatasandit, seda eemalt vaatlemist ja arutamist, et mida ma (autor) keskendun diivanitele ja kaltsudele, kuidas ma üldse mõtlen, et mina võiksin hinnata teise inimese elu mingilt üleolevalt positsioonilt? Elu oli mõttekas, kui seda elati, ja pole üldse oluline, et mõni maja hiljem lammutati või katusesse tulid augud vms.
Aga mina (lugeja) kõrvalt-kõrvaltvaatajana, päris eemal olijana, mõtlen ikkagi, et kui inimene on nõme ja ebameeldiv, on see kuritegu maailma vastu. Meie teema on teha maailm rõõmsamaks paigaks ja kui me ise ei ole rõõmsad ja tilgutame enda ümber aina sappi ja pahurust, tehes ka teised rõõmust vaesemaks, on meie elu kuritegu. 
Ei ole vaja sellist elu elada, surge ära ja tehke maailm puhtamaks!

Selle raamatu tegelaste osas mul tegelikult polnud säärast emotsiooni. Elasid, siis elasid, surid, siis surid, nojah.
Võibolla ei tunne ma neid piisavalt, kuigi lugesin raamatu läbi.
Aga kuidas ma jälestasin üht oma vanaema ja teise osas tundsin pealmiselt haledusesegust tüdimust ... ma TÕESTI ei hinda sedasorti inimesi ja kui keegi on neist raamatu kirjutanud, ei ole see raamat mu lemmik, pole parata. Ei, ma ei näe uue pilguga, ei tuvasta uudseid vaatenurki. Ma näen juba ammu tuttavat ebameeldivust taas ja mujalgi eksisteerimas ning see ei ole meeldiv nägemine. 
Eriti kuna Mudlum kirjutab (meelega, kuramuse hea meelega ilmselt lausa), kuidas ta muutub samasuguseks, kuidas varem ükskõik olnud asjad on huvitama hakanud ja samas virinat on palju, aga tegusid vähe ja ...
Brr. 
BRRR!!!!
Tegelikult ma ei usu, et Mudlum väga viriseb. Olgu, meie isiklikud kokkupuuted on napid, ent ta jätab alati tüüne mulje. Ilmselt see paralleelide leidmine on tal siuke kunstiline võte ja värk. 

Mhmh, kunstiline võte ja värk. Sellega ma end lohutan.

Aga et kõik on korraga olemas, et kõik ON ja aeg on illusioon, sellega olen küll südamest nõus. 

Kuna mitte-ainult-Elleni raamat on nii valusalt popp, oleks linke anda miljon, aga ma lihtsalt ei viitsi. Otsige ise, kui vaja!