Arad veed ja salateed. Järvamaa kohapärimus (2004)

Jooksev heinasaad (lk 59)
Ambla Sipelga surnuaja juures on ikka heinasaadu nähtud jooksmas. Ükskord on kadunud õpetaja Paulsen nimetatud surnuajast õhtu hilja mööda pidand sõitma, kui korraga hobused seisma olla jäenud ja enam edasi ei sammugi lähe. Õpetaja küsinud kutsarilt: “Mis seal tee peal ees on?” Kutsar vastanud hirmu täis olles: “Tee kõrval seisab üks heinasaad, kes mühiseb.” Õpetaja astunud sõna lausumata tõllast välja, kirikumantel seljas, raamat kaendlas ja läinud heinasau juurde ning hakanud saadu oma eel surnuaja poole ajama. Kuni vist oma hauda. Seal olla õpetaja teda noominud ja põle enam andnud luba heinasau kujul kuskil käia, ega kedagi hirmutada, ainult lambaks ja kanaks andnud luba muuta. Pärast ei ole küll keegi enam heinasaadu näinud, aga lammas ja kana on sagedaste, kah hiljaaegu, Räsna lepikus ennast mitmetelegi näidanud.
J. (1894)

Rava mõisa seina müüritud ori (lk 66)
Kui veel sakslased veel siin olid, siis oli ka Rava mõisas üks ori hakanud härrale vastu. Härra lasknud orja peksta. Ori hakanud ka peksjale vastu. Härra lasknud orja alla keldrisse viia. Ori olnud terve nädal aega ilma söömata. Siis aga müüritud see ori keldri seina sisse. Nüüd on aga kuuldud inimese häält.
Leena (1938)

Kondid vanas pelgupaigas (lk 68)
Meil, nagu ütlevad, Tooma heinamaa sees, sügav auk on seal. Seda on nagu öeldud, et Rootsi sõja ajal kaevatud see auk seal, et olla redusse mindud. Siis oli jälle nii, et üks naine unustand lõngakera ülesse ja selle järele leitud ja hukatud ära need inimesed.
Meil oli jälle siis niisuke jutt, et need kondid pidama jälle seal jaanilauba ajal vahtu välja ajama. Mina siis läksin, tuli oli juba tehtud maha ja, eks mina läind jälle sinna neid konta passima. Passin seal terve öö neid, ei hakka ükski vahutama ega inisema. Seal konta oli küll, seal sees. Ei näind seal koerasittagi.
Seda mina usun küll, et kui sina kedagi kardad või, siis tuleb ja näed, aga kui ei karda, siis ei ole miskit. See on oma silma ees.
Aleksander (1965)

Neitsijärve uputanud end mõisapreili (lk 79)
Neitsijärve on üks mõisnikupreili ennast ära uputanud, sellest on nimi. Tindimäe metsavaht on näind seda näkki seal järve peal ja oli toonud püssi ja pand hõbekuuli sisse ja last, siis oli ära kadund ja hõikand, et: “Lase veel!”
Alfred (1965)

Nannipupu küngas (lk 85)
Mõnuvere küla osas Kooksemetsas on Nannipupu. Miilimäe talu lähedal on küngas, kus praegu on maja. Vanasti, kui Rootsi sõjaväed siin liikunud, keetnud need endale sääl künka otsas kartuliputru. Künkale oli jäänud pajapõhja ase. Ja see olnud neile kindlaks keedukohaks. Sõdurid olnud väga näljased. Nad küsinud mitu korda pääliku käest: “Anna meile nannipuppu.” Sellest on küngas pärinud endale nime Pupu või Nannipupu. Talul õiget nime polegi.
Gustav (1939)

Kivihaldjad ei luba kivi lõhkuda (lk 92)
Albu mõisa lähedal on kaunis suur kivi. Kivi tekkimist me ei tea, aga selle kiviga oli mõisnikul kena nali. Kivi olnud alati sääl mõisnikul tüliks. Mõisnik lasnud kivile augud sisse teha ja öelnud, et: “homme laske see kivi lõhki!” Kui töölised hommikul tahtsid uuesti tööd alustada, siis käskinud mõisnik tööd lõpetada. Ja ise rääkis: “Ma nägin öösel, kuidas haldjad tulid puuriaukudest välja ja ütlesid mulle: “Kuule, vanamees, kui kivi puru, kus siis meie oleme. Ja nüüd jäta kivi terveks.”
Richard (1939)

Salatikausi mägi (lk 99)
Seidlas maantee kaldal pargi ääres on mägi, see on väga ümarik ja selle nimi on Salatikauss. Kunagi olnud seal mäel klaasmaja ja sääl majas elanud saksad. Ühel öösel kadunud aga maja ära ühes elanikkudega. Öösiti on käinud tondid mäel tantsimas ja katsunud alati inimestele halba teha.
Anna (1939)

Nutusild (lk 99)
Olnud siis suur sõda. Kõik külamehed old ära tapetud. Siis leidnud külanaised silla päält meesterahva jalajälje. Naised nutnud nii kaua, kuni tekkinud kraav. Nii saigi silla nimeks Nutusild.
Ida (1939)

Tulekera Varesmäel (lk 133)
Aavere Varesmäelt tõusnud uueaasta ööl üles suur punane tulekera. Mida kõrgemale tõusnud, seda suuremaks ja heledamaks muutunud, kuni viimaks ühest lagunenud ja väikeste sädemetena alla langenud. Rahvasuu räägib, et see olnud mäe kaitsevaim, keda uusaasta peljupaigast välja peletanud. See korduvat igal aastal kell kaksteistkümmend öösel vastu uut aastat.
Joosep (1939)

Poola sõdurid kivi all (lk 133)
Raigu mõisa põllul on suur kivi, mille alla Põhjasõja ajal kümme Poola sõdurit rootslaste poolt elusalt pandud. See kivi hiilgab iga kuu viimasel neljapäeval ja sääl lähedal kuuldud öösel maa alt poolakeelset jutukõminat. Teistel päevadel on kõik vagane.
Joosep (1939)

Vanapagana kirbud Ao jões (lk 136)
Kord oli vanapagan istunud Ao jõe ääres. Olnud palav päev ja tal hakanud ihu sügelema. Siis oli ta hakanud kirpe otsima ja leidnud neid päris palju. Kirbud visanud ta jõkke. Seal nad on praegugi, kuid nad on muutunud vähkideks.
Anete (1960)

Alemäele poonud end Põrikas (lk 137)
Preedi mõisas käinud üks Põrika-nimeline mees teomeheks. Ta olnud väga vaene mees. Tal olnud väike naine, üks lehm ja üks väike pajakene. Selle sees keetnud naisuke omale ja oma mehele süüa. Ühel aastal olnud Preedi mõisa loomadel kange punataud. Loomi surnud karjade kaupa maha ja mõis hakkas vaeseks jääma. Siis jäänud ka Põrika lehmakene punataudi ja surnud viimaks ära. Naisuke leinas lehma väga ja nad olid mõlemad lõppemas. Nende toetaja oli surnud. Mees käis ikkagi mõisas teol. Sealt ei saanud ta midagi.
Ühel õhtul, kui mees koju tulnud, näinud ta, et naisuke oli teinud pajakese puruks. See olnud veel nende ainuke varandus. Mees ei ole sõnagi rääkinud. Tulnud uksest välja ja läinud Alemäele, mis asub Nõmmkülas Umbra karjamaal ja on kaetud paksu sarapuumetsaga. Seal kahe kuuse vahel poonud ta end ülesse, seepärast, et naisuke teinud pajakese katki.
Sealt mäelt läheb tee läbi, kus käidud mõisas teol, sest olnud poole otsem. Aga peale Põrika surma nähtud seal vaimusid, ikka järel jooksmas ja karjumas: “Uh, uh, huuuu!” Ja selle kuuse otsas, kus Põrikas poonud, olnud alati üks hall lind ja saputanud tiibu ning silmad põlenud peas. Huiganud ikka: “Uhuuu, uhuuuu!” Õhtuti kostnud põesastest sahistamist ja sammude müdinaid.
Martin (1939)

Veinjärve härg (lk 149)
Veinjärv ei ole varem praegusel kohal asunud, vaid on hiljem sinna tulnud. Tulles on hall härg möirates ees jooksnud ja järv ikka järel käinud. Järv on tulnud mäe külge mööda, mitmed kündjad on kõigi hooste ja sahkadega ära uppunud. Nüüd elavat see härg vees ja möirgavat alati enne seda, kui keegi ära upub. Kord oli õhtul nüüd hilja möiranud jälle ja sepp oli hommikul ära uppunud.
Johan (1925)

Koeru kiriku nime tekkimisest (lk 154)
Mõisnikud läinud metsa jahile ja eksinud ära, öö olnud juba kätte jõudmas, kuid väljapääsu metsast pole leitud. Viimaks hakanud koerad haukuma ja nende juure minnes näinud mõisnikud suurt kirikut. Kohe pandi talle nimeks koera kirik. Mis nimi kirikul ja ümbrusel enne oli, seda ei tea ega ole kuulnud. Pikapiale rahvas koera kiriku nime ümber Koeruks. Kui mõnisada aastat mööda läheb, siis ei tea, mis nimi tal siis on, on ehk kass.
Jaan (1937)

Sepp mängib mõisavalitsejale vingerpussi (lk 166-167)
Esna mõisa valitseja oli sepaga vastanokka. Kui aga saand, siis püüdnud ikka ärrale sepa peale kaevata. Sepal saand süda täis. Pannud ohelikku kaela ja teind, et on poond. Valitseja tulnd, vaadand ja kohkund nii koledasti ära, et läind minema, mis kõrged kalossid laksund. Läind ärrale teatama. Noh, ärra tuleb vaatama, aga sepp terve mis terve, seisab alasi taga ja teeb tööd. Ärra lasknud valitseja valetamise pärast kohe lahti.
Gustav (1965)

Lauliku peksmine (171)
Siin Vodja mõisas see juhtunud. Naine hakanud põllul laulma vanu laule. Härra saanud sellest kuulda ja lasknud laulikule peksa anda.
Kai (1927)

Rahakuivataja Niida mäel (lk 172)
Esna ja Öötla heinamaades on üks aruküngas, mida kutsutakse Niidaks; õieti käib Niida nimetud heinamaa kohta, kuna pääle selle nimetatakse küngast ennast Niida mäeks. Sellel mäel kuivatanud kord vanamees sõelaga raha päikesepaistel ja kutsunud ise üht meest võtma, kes sealt juhtunud parajasti mööda minema. See mees võtnud ennem kartlikult natukene, kuid pärast läinud julgemaks ja võtnud kõik ära.
Richard (1927)

Öötla ja Palu ohvrikivi (lk 172)
Öötla riigimetsas on üks suur kivi vastu Palu raja. Seal on käidud seda kivi kummardamas. See kivi on lastud pooleks. Ei saanud enam inimesed seda kivi kummardada. Siis olid inimesed vihastand ja olid tulnud teisel pühal tagasi ja olid võtnud kaasa tammetõrusi ja pannud sinna kivi prao vahele.
Voldemar (1939)

Poiss kiriku müüri sees (lk 177)
Peetri kiriku müüri sisse, kui kirikut ehitatud, pandud kolmeteist-aastane poisike. Üks naine annud oma poja. See pidi nii vana olema, kui Jeesus oli... Igal kirikul pidi üks inimene sees olema, muidu ei püsinud kirikud püsti. Poisi jaoks jäetud kõrgele üks auk müüri sisse, sinna servale pandud talle leiba ja vett. Kuni siis ühel päeval see olnud alles, siis saadud aru, et poiss surnud on. Siis müüritud auk kinni. See on rahva jutt, ja nii see on ka kindlasti olnud.
Miralda (1965)

Peksupink ja vangikamber mõisas (lk 183)
Mõisas oli peksupink ja vemblad, minu isa rääkis. Päinurme mõisas oli see pink alles, kui mina olin noormees ja käisin tisleriks õppimas. Üleval kellatornis oli vangikamber ka. Sinna pandi kinni, kuni peksma akati. Päinurme mõisa proua ütles: “Oi-oi, misuke ajalooline pink!” See oli talle kallis.
Karl (1965)

Mõisapreili enesetapp aiamajas (lk 191)
Paide poolt Peetri kiriku sõites, läbis maantee enne õgvendamist peaaegu Palu mõisa õue-esise. Paremat kätt maanteed oli mingisugune koppel, kasvas jämedaid leppi jne, veikese puust suve-aia katusealusega. Palu mõisa pidasivad siis Stackelbergid. Rahvas kõneles, et üks Palu mõisa preili oli enese sinna aiamajakesse üles poonud. Alati sealt möödudes meenus niisugune jube tegu – draama. Nii on inimestel peale majandusliste murede ka muid muresid ja pealegi nii suur, mis võis naisterahva enesetapmisele viia.
Jaan (1947)

Jaanituled Linnusemäel (lk 218)
Siinsamas talu taga väljal on Linnuse (me kutsume ikka Linnuse seda mäge). Kõik tuled peeti enne seal, jaanituled ja igasugu kodukaitse peod ja kui oli see vabaduse päev veebruarikuus. Pärast seda, kui see uus suur laut ehitati Mäeotsa talu asemele, seal enam tulesid ei peeta. Tuleohutuse või millegi pärast enam ei sobinud.
Elna (2003)

Näljaküla (lk 231)
See on üha Türi osa nimi. Siinsamas. Kass surnd minu mehe peeningu peale veenälga ära. Jutt sedasi tuli. Kas ta nüüd veenälga suri, kes teab. Oli jäänd peeningu peale, enam välja ei saand.
Leena (1966)

Maadlus surnud Laupa mõisnikuga (lk 233)
See olnud vist Laupa mõisas. Surnud härra tulnud õues tallipoisile vastu ja pole teda mööda lasknud. Tükk aega maadelnud. Aga näe, tallipoiss saanud võidu.
Johanna (1936)

Tondid Kurja Silla kivivareme juures (lk 237)
Alliku vallas, Mäeküla asunduses, Halliksaare talu karjamaa nurgas on üks kivivare. Paljud inimesed on näind tonte. Ühel sügiseõhtul tulnd mehed Piibu kõrsist, jõudes “Kurja Silla” kohale ilmund teele heinasaad, ajades välja tuld ja tõrva. Ümber sao tantsisid imelikud elukad. Mehed lugend Meie-Issa palvet, siis kadund kummitus ära.
Mart (1939)

Imavere mõisa vaimud (lk 249)
Siin see Imavere kool on vana mõisamaja ja siin alumise korruse peal on preili tuba ja seal on kuulda asjade kolinat. Toolid liiguvad ja. Mina ei julge öösel sinna minna, iga krõps on kuulda – on vaimude tund. Aga ta on rahulik inimene, ei sega meid. Ma tulen hommikul vara tööle, siis on juba rahulik. Vanad õpetajad teavad neid asju paremini.
Imbi (1993)

eesti päevaleht

Rüütliromaan (2007)

“Igal pool, kus sa näed kirikut, loe selle ees oma paternoster. Kus sa näed sööki ja jooki ja tunned, et vajad seda, aga kellelgi ei ole viisakust ega lahkust seda sulle pakkuda, võta seda ise. Kui sa kuuled kisendamist, mine selles suunas; eriti kui kisendab mõni naine. Kui sa näed kaunist juveeli, võta ja anna see teisele. Sellega sa teenid kuulsust. Ja kui sa näed kaunist naist, püüa võita teda ka siis, kui ta ei taha. See teeb sinust parema ja õilsama mehe, kui sa enne olid.” (lk 7)

Väärt õpetus igaks elujuhtumiks.

Adena Sepp – Saatuslikud jõulud (2008)

“Naine oli nagu ootel lill, kes igatses vaid sooja päikest ja kosutavat päikest, et õide puhkeda. /-/ Kas see igatsus romantika järele on tulnud armastusromaanide lugemisest või nende seebikate vaatamisest? Ometi, eks hing ihkab ikka seda, millest koduseinte vahel vajaka jääb.” (lk 11)

Lastekodus kasvanud aleviraamatukogutöötaja Agnel on elutu abielu poja seemendajaga, kuni see lahkub oma uue seemenduse tõttu, millest naisel ja pojal suurt kahju polegi, saabki rahulikult telekat vaadata ja muusikat kuulata. Pealegi, kellele ikka meeldib telekaga lakkamatult õlut lürpiv mees. Agnele on toeks 14.aastane poeg Romet, kes on kui vaikne kindel kalju. Nii asjalikku teismelist poissi polegi nagu kohanud nüüdiskirjanduses.
Jõulude ajal kohtub Agne juhuslikult muusikust Harryga, kes on naisest esimesest silmapilgust täiesti ära nõiutud, ja järgnevate kuude jooksul püüab temaga tuttavamaks saada. Aga see ei ole lihtne.

“Talle meeldis selle naise juures kõik: see, kuidas ta punastades püüdis kramplikult tema pilku vältida, kuidas ta kangekaelselt otsis tegemist, et mehest eemale hoiduda, andes mõista, et ei soovi sugugi mehega flirtida. Ja kuidas ta, vaeseke, püüdis varjata oma hingehaava muretuna näiva hoiaku taha – see kõik tõmbas ligi. Hetkeks oli Harryl isegi tahtmine tõusta ja see väike naine oma rinna vastu suruda. Sellisest ootamatust soovist uhkas allapoole keha kerge soojalaine, nii et Harryl tuli kiiresti asendit muuta ja pilk mujale pöörata. See veel puuduks, et naine tema silmist tekkinud iharuse välja loeks! Tegutseda tuleb tasa ja targu.” (lk 59-60)

Harry tegutsebki tasa ja targu, hakates näiteks Rometile ja ta sõbrale muusikategemist õpetama. Agne arvab vahel, et tegemist võib olla pluffiga (lk 77). Aga muusika on see, mis inimesi ühendab.
“ “Aga sulle, millist muusikat sina armastad kuulata?”
“Eks ikka midagi romantilist: kantrimuusikat, retrot, ja noh, nagu nad nüüd nimetavad, “süldilugusid”.” “ (lk 106)

Ootamatult tekib Agnel terviseprobleem ja ta peab minema vasaku käe operatsioonile. Et peale lõikust on puhkust vaja, pakub motelli- ja saekaatriomanikust muusik-kaunishing Harry, et Agne ja ta poeg võiks tulla suveks ta kämpingusse puhkama. Käes on soe juunikuu ning ema ja poeg nõustuvadki Harryle külaliseks olema (poeg saab lisaks seal taskuraha teenida).

Naine õhkab parema olemise järele, aga ometi hoiab end igati tagasi: “Harry lähenes kelmikal ilmel Agnele, olles valmis naist oma embusse haarama, kuid Agne sibas kiiresti ümber laua ja jättis ta tühjade kätega seisma./-/ Ta oli elevil ja see, et Harry talle igamoodi läheneda üritas, tegi teda plikalikult üleannetuks... nii mõnus oli meest niimoodi narritada... laskmata end haardeulatusse.” (lk 121)

Riivatutest tsitaatidest hoolimata polnud elu motellis ainult lust ja lillepidu. Harry “oli nägus ja seksika väljanägemisega” (lk 125) ning salamisi pidas mehele jahti kokatädi Varje (armastuses ja sõjas on kõik lubatud), samuti tekitasid väikest segadust pahad kurjategijad.

Ajapikku adub poegki, et ema ja motellipidaja vahel midagi susiseb: “Oleks ju mõistlik, kui need kaks lihtsalt oma tunded valla laseksid, tõmmet oli ju nende vahel märgata küll.” (lk 152). Ja eks see nii lähegi.

Armas-naiivselt kirjutatud armastuslugu, mille väärtus seisnebki pretensioonikuse puudumises.

saaremaa

Sarah Kane – Blasted (2002)

Hullult meeldivad Kane'i raamatute kaaned, see pea võiks mu autoportree olla. Ja mille pärast on siinse raamatu kaanel see arvatavalt II maailmasõjaaegne pilt? Ei tea, aga mõnusalt maitsekas.

Näidend, mida nagu ei kujutlegi eestikeelsena, lihtne ja arusaadav keel. Emotsionaalne ja seejärel füüsiline vägistamine ning sellele järgnev on justkui teisest dimensioonist – välja paiskuv füüsiline häving ning illusioon andestusest. Mehelikkuse värdvormide põrkumine ja purunemine ja võimutsemine. Sisemine tühjus põhjustab vajaduse võimu järele, võimaluse alandada teisi, tunda end ülemana, kahjurõõmus sisemine tühjus leiab naudingut (või – elusust) teise valus, lämmatamises (kas see on tuttav tunne? Mulle vist on). Cate'i kokutamine kui kutsikast saati peksmist taluma pidav koer (ja need minestamised); inimese sisemine loom, mis võib vist olla hea (kas inimeses peitub loom? Kas loom / elajas on kindlasti paha või koeralikult peremeest armastav?). Näidendi lõpus on Cate ikka status quo, samamoodi emotsionaalselt-füüsiliselt läbi hekseldatud nagu alguseski (“kogemuse võrra rikkam”), ühesugune igiliikuv inimvare, ellujääja. Naine kui tõeline ellujääja. Mees kui hävitaja ja hävineja (nt lk 30-31).

Miks on Kane'i näidendid kui pilkane puhastustuli? Pärast selliseid emotsionaalseid purskeid on raske kujutleda, mida ja kas oleks võinud Kane edasi kirjutada, nn 27-aastaste klubi. Või ongi selline emotsionaalsus omasem / arusaadavam kahekümnendates eluaastates inimestele, hilisematel aastatel leiadki mingi kibeda vaherahu endaga? Kas selline emotsionaalsus on tegelikult enese ületähtsustamine, võimetus ümbritsevat endale rahuldavalt omaks võtta? Äkki Kane oligi vaimust haige ja ta kirjutisi ei oleks eetiline kirjanduslikult tõlgendada (a la nagu hullude joonistusi)? Miks peavad tema piinad meile omaksvõetavad olema? Ma ei tea.

Ei oska leida muusikalist ekvivalenti Kane'i loomingule, ehk Haino, sirutudes kuhugi inimolemuse valualadele, aga see pole see. Veider paralleel Kusturica filmiga. Lugemise-kirjutamise ajal avastasin esmakordselt kui vinge Bardo Pondi “Set and Setting” tegelikult on. Hea.


Darkness.
Light.

Ian strangling himself with his bare hands.

Darkness.
Light.

Ian shitting.
And then trying to clean it up with newspaper.

Darkness.
Light.

Ian laughing hysterically.

Darkness.
Light.

Ian having a nightmare.

Darkness.
Light.

Ian crying, huge bloody tears.
He is hugging the Soldier's body for comfort.

Darkness.
Light.

Ian lying very still, weak with hunger.

Darkness.
Light.

Ian tears the cross out of the ground, rips up the floor and lifts the baby's body out.

He eats the baby.

He puts the remains back in the baby's blanket and puts the bundle back in the hole.
A beat, then he climbs in after it and lies down, head poking out of the floor.

He dies with relief.

It starts to rain on him, coming through the roof.

Eventually.

Ian Shit.

Cate enters carrying some bread, a large sausage and a bottle of gin. There is blood seeping from between her legs.

Cate You're sitting under a hole.

Ian I know.

Cate Get wet.

Ian Aye.

Cate Stupid bastard.

She pulls a sheet off the bed and wraps it around her.

She sits next to Ian's head.

She eats her fill of the sausage and bread, then washes it down with gin.

Ian listens.

She feeds Ian with the remaining food.

She pours gin in Ian's mouth.

She finishes feeding Ian and sits apart from him, huddled for warmth.

She drinks the gin.
She sucks her thumb.

Silence.

It rains.

Ian Thank you.

Blackout.

-

Niall Ferguson – Maailmasõda. XX sajandi konflikt ja lääne allakäik (2008)

Õõvastav ülevaade eelmise sajandi hiilgeaegadest. Inimene, see kõlab uhkelt.
Kus tasus minusugusel valgel inimesel 20.sajandil elada, et pääseda sõdimisega kaasnevatest koledustest? Põhja-Ameerikas ja Britannias (ja ka Šveitsis ja Rootsis, aga noh, II Maailmasõjas neutraalseks jääda ole omaette saavutus).

sirp
vastus sirbile
vastulause vastulause

Ernst Muldašev – Jumalate linna otsinguil: läkitus iidsetelt inimestelt (2008)

“Seisime kolmekesi ja vaatasime gloobust ja arvatavasti imestas igaüks meist selle üle, miks seda kõike enne meid varem tehtud pole. Teaduslik erutus ei vaibunud.
“Mehed, võtame viina,” tegin ettepaneku.” (lk 105)

Nii, tuleb ausalt üles tunnistada, et ei jaksanud seda raamatut lõpuni lugeda. Tahtsin lugeda midagi tavalisest lugemisvarast erinevat, aga lõpuks sai mõõt täis. Äginal lugesin lõpuni veel V peatüki (“Palun lugejal pöörata tähelepanu käesolevale peatükile. Autor.” (lk 123) – nii suunavalt algas see peatükk) ja otsustasin lõpetada lugemise 245.leheküljel. Ei ole minust kõiketeadja Jelena Blavatskaja ja raamatu autori mõttearendust jälgijat.

“Oletus, et hüpoteetiline Jumalate linn asub Tiibetis, põhines paljudel Blavatskaja teosest “Tainaja doktrina” saadud usaldusväärsetel faktidel, /--/” (lk 128) ja nii ette ja taha.

Saan aru, et tegemist on populaarteadusliku teosega, aga igasuguse reaalse analüüsi puudumine muutub lihtsalt väsitavaks. Kindlasti autor kirjutab oma vene hinge suure ja sooja südamega (lk 195) ning sooviga olla kõigile arusaadav, aga... ta järeldused on ajuvaba pudru ja kapsad. Lk 142 saab näiteks teada, et üheksate liitmisel saame alati summa, mida on võimalik jagada üheksateks. Minu mäletamist mööda õpetati seda kolmandas klassis.

“ “Kas te teate, et paljud, aga eriti Armeenia teadlased kinnitavad, et Noa laev sõudis siis, kui kõik oli ümberringi juba uppunud, Ararati mäe juurde? Seal on tänaseni laeva jäänused,” lisasin mina.
“Jaa, jaa – midagi sellist kirjutati ajalehtedes ka.” “ (lk 211)

Raamatu pildid ja pildiallkirjad meenutavad mõneti Kivirähki Ivan Orava varasematele lugudele lisatud pilte – õudustäratavalt halvad fotomontaažid ja amatöörfotod.
Tõlkija võinuks ehk natuke kohendada raamatus esinevat lohisevat viitestikku ja erinevate pealkirjade mugandamist.

Miika Nousiainen – Vadelmavenepakolainen (2007)

“Ruotsissa pyörien soittokellojen ääni on iloisen keskusteleva, Suomessa sama kello käskee jalankulkijaa painumaan vittuun hortoilemasta siinä pyöratiellä.” (lk 26)

Soome kirjandust suurt tundmata tuleb seda raamatut lugedes algselt paralleel Vuorineni toodanguga – kui seal on peategelaseks soomlusest pakatav macho, siis siin tahab Mikko iga hinna eest vabaneda sellest matslusest ja olla hoopiski heaoluühiskonna rootslane. Ja sellega ehk võrdlusmoment Vuorineniga lõppebki. Rootslane olla on soomlastele ehk samasugune anomaalia kui eestlastele saada soomlaseks – avalikult küll irvitatakse selle üle, ent ometi miskit jääb sisemusse kripeldama. Küsimus on euroopaliku kultuurikihi paksuses – Rootsi → Soome (→ Eesti). Nousiaineni raamat on ühtlasi muidugi pila rootsluse ja nende pehmete (naiselike – soomelikust vaatepunktist?) väärtuste üle.

“Suomessa on satanut lunta. Jotenkin minusta tuntuu, että lumikin on Ruotsin puolella puhtaampaa ja kauniimpaa. Lumisateella eron huomaa. Jotenkin lumi sataa Ruotsissa maahan vapautuneemmin, kuin lumihiutaleetkin tiesivät leijailevana maahan moniarvoisessa ja suvaitsevaisessa maassa. Suomessa lumi leijailee ahdistuksen maaperään, masentuneiden ihmisten harteille. Lumi sekoittaa liikenteen, aiheuttaa vesivahingon, tekee enkelin eteiseen.” (lk 30-31)

Raamat jaguneb neljaks osaks, mida võiks tinglikult nimetada nii – I. soov saada rootslaseks, II. rootslaseks õppimine, III. rootslaseks sisseelamine, IV. häving või selginemine. Eesmärgi nimel on Mikko valmis kõigeks. Teeb endale rootsi pidupäevi (tööandja kahjuks ei anna vabu päevi), püüab Taimaal puhkavatele rootslastele ligi ujuda, harjutab perfektset rootsi keelt ning püüab tulutult taotleda Rootsi kodakondsust (aga selleks peaks ta 5 aastat Rootsis elama – selle täideviimiseks ei jätku kannatust). II osas hakkab teda koolitama suitsiidikalduvustega rootslasest erak. Õpingute lõppedes võtab Mikko ta nime ja ajaloo endale üle, saab Mikaeliks. Aitab rootslasel sooritada enesetapu ning püüab nüüd õnnelikult rootsi ühiskonda sisse sulanduda. Kuigi jah, möödaminnes tuleb tal veel üks tapatöö sooritada.

Kõik see on läbi pikitud musta huumoriga, Nousiainenil on vahel iseenesest julmad teemad naljatamiseks – Anna Lindhi mõrvamine ja 2004.a. jõulutsunami. Mikko/Mikael tõlgendab kõike ümbritsevat Rootsi heaoluühiskonna loosungite abil (nt Rootsi muulastepoliitika pakub türklastele igati integreerivat turumüüjate tööd (lk 216-217) jne), Rootsi demokraatia alustalad jagavad raamatutest igati piibellike tarkusi nii mikro- kui makrokultuurilisteks olukordadeks.

“Talo ilman perhettä on kuin parlamentti ilman sosiaalidemokraatteja. Toimi näennäisesti, mutta sisältö ja aito halu parempaan puuttuu.” (lk 112)

Niisiis, omamoodi huvitav vaade soomlase pilgu läbi meie peamiste pankade omanike päritolule. Kas seda oleks ka mõtet eesti keelde tõlkida, vast mitte, soome keeles ongi seda parem lugeda.

danzumees
sehkendamine
kirjahylly

---

Juha Vuorinen - No, velli (2004)



7 loost vast 2 on naljakad - "Saunaseura" ja "Vikatikki". Muud nagu polegi öelda.

Tiit Sepa – Eefa hüüdnimega Siug (2008)

“ “Jubedus,” sõnas Synne ja istus ateljes tugitooli. Olen kunstnik ja vahel ma maalin, kuid viimasel ajal on aega jäänud väheseks ja igasugu asjatoimetused neelavad kogu mu loomeproduktiivsuse.” (lk 9)

Järjekordne põnevusraamat Sepalt. Seegi kord on peategelaseks Hinno, keda võib iseloomustada kui kõrge enesehinnanguga alfaisast. Budist küll, aga inimestega suhtlemisel kipub muudkui nende peale käratama. Noh, keskealiste esoteerikute märg unenägu.

“Elu pole just alati roosiorg ja ka roosidel on okkad. Muuseas, väga teravad.” (lk 241)

Hinno on nagu lõvi, kes karjatab oma karja. Tema kari koosneb armsamast, pojast, poja naisest ja lapsest, orbudest tüdrukkaksikutest, joodikust majapidajannast ja ta tütrest, lisaks suur hulk sõpru-tuttavaid, kes ta metsatalus külas käivad. Kui kellelgi on probleeme, viskab Hinno mõned sajalised talle näppu. Maailm on mustvalge – on head ja on halvad inimesed. Aga pole häda, Hinno on mees, kel on kõigele vastus.

“Ka turvamees oleks ära põlenud, kuid mehele oli kukkunud peale paks kiht soojustusvilla ja laip selle all jäi tulest peaaegu puutumata. Nii oligi võimalik tuvastada tapmine, mida oleks võinud täiesti vabalt pidada ka tööõnnetuseks, kui turvamees oleks ära põlenud.” (lk 35)

Võiks öelda, et peategelase kõneviis koosneb pooletoobistest naljadest ja õpetlikest lühilugudest. Kõik naeravad või kuulavad, suu ammuli.

“Ise uurisime naabrimemme käest, mida ta kuulnud või näinud on, kuid muti oli kanadega samal tasemel ja kobis voodisse juba siis, kui teised alles õhtust sõid.” (lk 260)

Hinno on mees, kes on käinud olemise põhjast läbi – raamatu esimeses pooles jutustatakse (sisekõnes!) tervelt kolmel korral, milliseid näguripäevi on ta näinud ja kuidas ta suisa soovinud elu lõpetada. Raamatu lõpus korratakse sama lugu veelkord (mis kinni ei jää, saab kinni löödud) põhjalikult oma armsamale, kes heldimusest ei suuda miskit vastata.

“Oma koju laskis Erik ise veebikaamerad paigutada. Ehkki karateka, oli ta siiski ettevaatlik mees.” (lk 300)

Aga jah... lugu ise – rohkelt veri, higi ja pisaraid. Mürakad mehed ja kobedad naised. Omamoodi nägemus/kogemus täielisest Eesti Vabariigist.

“Nägin, et poiss muigas endale habemesse, kuigi habet ta otseselt ei kandnud, aga nii lihtsalt öeldakse.” (lk 308)

Väike lugejapoolne nurin – ehk kirjastus võiks järgmiste Sepa raamatute puhul muuta trükitähtede šrifti (tundub olevat arial?). Ebamugav lugeda.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Krimkat on peetud meestekaks, ehkki paljud naisedki naudivad mõr vade nuuskimist. Et veretöötegijaiks valitakse raamatuis enamasti mehed, siis kerkib küsimus: kas naised ei igatsegi tapatööd? See on selgelt seksistlik arus aam. Eesti krimikirjanik Tiit Sepapöörab seesugused kahtlused oma ma hukas romaanis „Eefa hüüdnimega Siug” pea peale. Pisut veniva eks positsiooniga, kuid küljeshoidev lugemiskraam. Üllatav, kuidas autor suudab nii arvukat ja karakteriseeritud tegelaskonda süsteemis hoida, ilma et otsad sassi jookseks. See reedab osavat kirjutajat.

M.J. Eisen – Eestlaste sugu (2008)

“Eestlast nimetatakse tavalisesti kurvameelseks (melanhoolseks); ennem läheneb ta temperament flegmale; tihti on see holeeriline; elavam kui soomlane. Kurvameelsus ilmub lauludes ja viisides, tihti ka iseloomus. Siiski armastab eestlane rohkesti nalja, on pilke peale meister. Ei taha alati mõtteid otsekohe välja ütelda, vaid kõneleb sagedasti ääriveeri mööda ja tarvitab pildirikast kõneviisi. Alustab juttu ja ütelust “ei teaga”, ehk küll hästi teab, millest kõneleb. Hoopleb palju. Hoobeldes juhtub kergelt vale teeradadele. Ei arva ülekohtuks vähe valetada: natuke valetada, natuke varastada, siis saab maailmas edasi. Sõna kurat eestlase suuseltsimees.
/---/
Kõige alalhoidmise peale vaatamata on eestlane valmis rahvust ja emakeelt maha jätma; tahab suurema rahva liikmeks saada. Võõra vasta esiti tagasihoidlik, aga kui süda soojaks saab, võtab vastu nagu omasugust. Ei unusta tehtud paha, mõtleb kättemaksmise peale. Tunneb ennast kergelt puudutatud olevat, paneb hõlpsalt tegu ehk ütlust pahaks. Püüab paljuid tegemisi, mil salajane iseloom puudub, teiste ees varjata.
On töökas ja kokkuhoidlik, võib vahel koguni piskuga läbi ajada, aga peab puhtusest majas vähem lugu. /---/
Niisama vähe kõlbab hästi seltsliku elu edendajaks. Ühtmeelt vähe, ei taha ennast teiste, nimelt mitte omasuguste alla alandada. Jonni ja kiusu palju; protsessib mõnegi korra ilmaaegu. Kangekaelne, kade teiste õnne peale. /---/” (lk 67-70)

Kõige muhedamalt on Eisen kirjutanud karjalastest, ehk isiklike kokkupuudete tõttu on siin nii huumorikalt väljendatud, eriti peatükis “Töö ja teenistus” (lk 147-152). Vahel jääb mulje nagu tahaks Eisen karjalastest kirjutades väheke “käru” keerata.
Karjalaste tantsumäng “pitkä kisa”: “Kui muulane niisugust “pitkä kisa” nähes imesteleb, kuidas Karjala neidised ja brihad nii kaua niisugust igavat mängu võivad mängida, arvavad osavõtjad, et neil süda seda rohkem tuks, tuks, tuks lööb. Teeb ka keha vähe liigutusi, avaldavad silmad ja keel seda rohkem armastuse tundmusi.” (lk 147)

Silvi Ira, Lehte Lenk – Mida jutustab aegade aeg. I osa (2001)

“Nii seisid kaks võõraks jäänut, ema ja poeg, trepil, kui päike loojus ja tähedki särama lõid. Nad jutustasid kaua.
* * *
Mida vanemaks inimene saab, seda suurem on tema mõtteväli.” (lk 18)

Kui ma nüüd õieti aru saan, siis selles raamatus jutustavad lugusid puud ja kivid. Iga loo algus on dateeritud kuupäevaga (vahemikus 1999-2000), sellele järgneb kivi või puu asukoht, kellelt raamatus olev tekst on üles tähendatud. Loo pikkus on 2-3 lehekülge ning viimastes lõikudes on eluks vajalikud õpetussõnad, mis peaksid tuletuma eelnevast igati kujundlikust kivi jutustusest. Ehk võiks neid tekste suisa nimetada eesti zenilikeks mõistukõnedeks.

“Need muinasjutud olgu õpetuseks, mis sest, et nad kurvana näivad. Need annavad inimestele mõtlemist ja puhastavad inimese hinge. Nad toovad inimestest välja halva ja annavad inimestele uusi mõtteid ja ideid.” (lk 85)

Tüüpsituatsiooniks on noorena kodust lahkumine ja hiljem raugana lapsepõlvekanti sattumine. Või siis suisa muinasjutulikud kivist välja pigistatud lookesed. Ümbritsev keskkond on ikka idülliline – päikseline suvi või lumine talv jne – nagu ikka, vanasti oli rohi rohelisem. Juhtub ka imesid – vanamutid nutavad silmist pärleid välja, Metsahaldjas jms jagavad võlukepikesi ja varandusi.

7. juunil 1999 (lk 40-42) teatab kivi või puu (mis asub aadressil Pakamägi Sipas), et kõige harmoonilisemat elu elasid 19. saj eesti talupojad, ehk siis ajal mil ei kasutatud põlluharimismasinaid, polnud televiisorit ega tugevat muusikat. Vanal ajal ei tülitsetud, hoiti hoopis kokku. Jaanipäeval ei joodud ega räusatud külavahel.

“Kiidulaulu ei oota need, kes on õigel teel. Paraku paljud seda ei mõista ja tulemuseks on see, et omad vitsad peksavad mõnikord isegi väga valusalt.” (lk 52)

veel samadelt autoritelt

Juhan Paju – Vanaema mõis (1999, 2000)

Varalahkunud Paju teosed on igati vahvad. Fantaasialend segatud asise maailmaga (mis omakorda on üksjagu jabur, eriti veel tänasest vaatepunktist). Haapsalu detektiiv, Peterburi mõrtsukkala, Vene tuumaallveelaeva ärandamine – puhas lugemismõnu.

Senini polnud suuremat tahtmist kaht Paju teost lugeda. Nüüd siis sai lõpuks üks neist läbi loetud - “Vanaema mõis” (see jäi poolikuks, eks?) ja tuleb tõdeda, et Paju suudab ikka üllatada. Esimene raamat – juuniküüditamine ja sõjaaastad – on ootamatult ebapajulik, nö hästi kirjutatud. Tegevus toimub Eestist Siberini, pillimehest südametemurdja Mati Villitoa näiteks küüditatakse Siberisse, seal sunnitakse teda nõukogude vägedega ühinema, maailmasõja lainetes deserteerub ta Pihkva kandis ja astub saksa sõjavägedesse. Ning viimaks toimetatakse ta salaja Siberisse tagasi.

Kui esimese raamatu märksõnaks võiks olla täiskasvanuks saamine, siis teine raamat võiks olla kui täiskasvanute raamat (vaevalt, et Paju teise raamatu käsikirja romaanivõistlusele saatis?). Sõda on lõppenud ja Eestis ellujäänud noored mehed-naised on, noh, meeste- ja naistenäljas. Olemise õudus ja tiirasus (raamatu teine peatükk kohe lajatabki pealkirjaga - “Tiirane mets”). Metsavennad, hävituspataljonlased, ja nende vahele jäävad kaunid-meelad täiskasvanud neiud. Esimese raamatu spermapull – Mati – on Paju poolt Siberisse jäetud ja seetõttu on teises raamatus hoopis vähem raskejalgseid naisi. Ja Paju suudab selleski raamatus üllatada – kui pea kolmveerand raamatut on pea vodevillilik melu, siis viimased viiskümmend lehekülge on tinaraskelt masendavad. Häving ja väike lootusevilksatus.

Ühesõnaga, üllatav teos. Huvitav, mis Paju arvates sellest vanaema mõisast viimaks saama oleks pidanud?
“Kumbki neist ei võinud aimata, et järgmine kohtumine vennaga saab teoks alles pool sajandit hiljem.” (1999: 162)

Jeremei Aipin – Jumalaema verisel lumel (2008)

Poeetiline-romantiline (segatud jõhkrustega) proosateos handist Laste Ema vaevarikkast odüsseiast oma laste päästmise nimel. Looduslik maailmavaade seguneb vahel kristliku ja ka monarhistliku vaatega, miks mitte ka pärisorjuseaegne mõtlemine (suur hea tsaariisa päästab) – aga ehk selline vanamoelisus oligi autoril sihilik. Tagasivaated ugri minevikku – vanasti olnud ikka võitmatud ugri kangelased, kes ei vaevunud isegi salakavaleid neenetseid taga ajada, elati kindlustes jne (XIV peatükk). Kirjutusviis on justkui venelik (kui see nüüd ütleb midagi).

Samal teemal tasub kindlasti lugeda järelsõna autori Leete raamatuid põhjarahvastest ja Kazõmi sõjast ( “Põhjarahvad antiigist tänapäevani. Obiugrilaste ja neenetsite kirjelduste muutumine”; “Kazõmi sõda: šamanistliku kultuuri allakäik Lääne-Siberis”; “Muutused ja meeleheid: põhjarahvad ja nõukogude võim 1920.-40. aastatel”)

ekspress
sirp

J.K. Rowling – Harry Potter ja Segavereline Prints (2005)

“Fred, George, Harry ja Ron olid ainsad, kes teadsid, et ingel puuladvas on tegelikult aiagnoom, kes oli hammustanud Fredi pahkluust, kui Fred oli jõulupüha õhtusöögiks porgandeid üles tõmmanud. Juhmistatud, kuldseks värvitud, tillukesse baleriiniseelikusse topitud ja seljale kleebitud väikeste tiibadega vahtis ta vihaselt neid kõiki ning oli oma suure, kartulit meenutava kiilaspeaga ja üsna karvaste jalgadega kõige koledam ingel, keda Harry oli kunagi näinud.” (lk 283)

Millegipärast kipub nii minema, et kõiksugu poisikeselikud kangelased – nt Potter, Frodo, Lindgreni poisskangelased – kipuvad üks hetk tüütama ning hakkad hoopis fännama aegajalt taustas vilksatavaid tegelasi. Praegusel juhul meeldib mulle mõte neist kirjakandjad-öökullidest. Et ongi sellised tegelased, kes popsuvad kuskilt kohale ja kaovad seejärel kapi otsa järgmist tegevust ootama. Mõnusalt armas.

--

J.K. Rowling - Harry Potter ja surma vägised (2007)



Veni, vidi, vici.

2008 top 5

1 Murakami “Kafka mererannas”
2 Kätlin “Üks pole ühtegi”
3 Schätzing “Parv 1”
4 Houellebecq “Elementaarosakesed”
5 Padesaar "Veel üks paradiis"

Aarne Anmann – Kuristiku serval kõndijad (2008)

“Tore oli sinuga taas kohtuda, aga nüüd lähen ma magama, sest eelmine öö oli teguderohke – peaaegu täitsa magamata – ja ka actioni oli nii et tapab.” (lk 27)
Anmanni raamat kirjeldab paramilitaarüksuse tegusat kuud nüüdses Afganistanis: “Ametlikult olid nad registreeritud kui turvaettevõte, kuid tegelikkuses paramilitaarne üksus, mis oli sõjapidamises osavam kui paljude riikide sõjaväeosad, rääkimata Afganistani relvajõududest.” (lk 9). Üksusse kuulub ligi viisteist baltlastest ja soomlastest rahuvalveveterani, kellest kogenumad alates 1980ndate Afganistani sõjast ringi madistanud. Tegemist on tõeliste nüüdisaja rambodega, kuigi jah, mõneti on jäänukeid nõukalikust mentaliteedist. Neid juhib eestlane (major) Art, kelle ainsaks veaks on luuletuste kirjutamine (lk 7 – kaks näidet on raamatuski, lk 23, 150).

Raamatut võiks iseloomustada kui laksakas sirgjoonelist meestejuttu, mis pole just kirjanduslikult esitatud (kuigi jah, mis see kirjanduslikkuski on). Militaarfännid võiks seda ehk huviga lugeda, pärast hea vastu rinda taguda, et näe milline kõva eesti mees. Kas see kõik on ka üks nauditav ports campi, ei oskagi öelda.

Algul kirjeldatakse turvafirma töö köögipoolt ja selles esinevaid turvalisuse probleeme. Mille üksus edukalt lahendab. Seejärel palkab Briti luule nad kuuks ajaks valvama üht ladu/baasi, mis asub Pakistani lähedal pärapõrgus. Kaevutakse sisse ning lüüakse kuu vältel lahinguid sissidega. Mõneti hämmastav, millistes kogustes vabadel päevadel alkoholi tarbitakse, ikka võetakse liitrine viin – on tunne, nagu peaks neil pidev kerge staatiline joove või jääknähud olema. Karust nalja visatakse nii omavahel kui ka pärapõrgusse kaasavõetud slaavi köögitöölistest sõjamammidega.

Vastaspooleks pole keegi muud kui kaamelipilastajad ja lambakoinijad, sekka mõni üksik taliib või afgaan. Natuke kummastav lugeda Arti refereeringut Balti riikide ajaloost (lk 78-80) iirlasest logistik-langevarjurile, aga ehk seegi ütleb nii mõndagi.

Raamatut võinuks ehk väheke toimetada. Aga eks ole järg sellevõrra kindlasti toekam.
“Maailm on kriisipiirkondi täis ja meiesuguste järele on nõudlus suur, seda enam, et meil on distsiplineeritud üksus, mis sest et kõrilõikajad, kuid ka kõrisid lõikame me mingile moraalile baseerudes või ka siis, kui enda elunatuke on niidiotsas, mitte vere- või rahajanust.” (lk 151)

Italo Calvino – Parun puu otsas (1971)

Käesolev köide sisaldab eneses kolme romaani: „Olematu rüütel“, „Poolitatud vikont“ ja „Parun puu otsas“.

Calvino kirjutiste maailm on osalt ebareaalne ehk maagiliselt realistlik nagu seda teadjam lugeja või keskmine kirjandusteadlane nimetada võiks, teotsevad tegelased ja teose kontekstis loomulikena näivad sündmused võivad autori elava kirjeldusande tõttu kergeusklikumale lugejale vaat et reaalsedki näida. Metafoorlikkus, kujundlikkus, tõlgenduslikkus, filosoofilisus, veidrus, iroonia, mitmeplaanilisus ja nii edasi ja nii edasi - ikka kõik need väga head teost iseloomustavad sõnad.

Rüütel, kelle raudrüüs valitseb tühjus ( ?kujund: tahte ja teovõimega seest tühi inimene) soovib ometi elust osa võtta, seda reeglina keskmisest ärritavama pedantsusega, näiteks söögilauas, kus „möll on hullem kui lahingus“ (lk 56) käitub nimetet olematus Agilulfo tõeliselt peene härrasmehena, kellega teenrid näevad „rohkem vaeva kui kogu ülejäänud laudkonnaga kokku. Kui mujal ei tehta mustadest nõudest mingit numbrit ega ole uute roogade jaoks tarvis uusi tuua, sest igaüks sööb, kuidas juhtub, kas või laudlinalt, siis Agilulfo nõuab, et talle toodaks aina uusi puhtaid nõusid, küll taldrikuid ja alustasse, küll kausse, küll igat sorti peekreid, nuge-kahvleid, supi- ja dessertlusikaid. Ja hoidku taevas, kui noad pole piisavalt teravad! Ja puhtuse suhtes on ta nii nõudlik, et piisab vaevumärgatavast tuhmist plekist peekril, noal või kahvlil, kui ta need tagasi saabab. Ta laseb endale serveerida kõiki toite, võtab küll igast roast ainult natuke, aga ei jäta ühtki rooga vahele. Ta lõikab näiteks tüki metsseapraadi, paneb liha taldrikule ja kastme alustassile, tükeldab liha hästi terava noaga viiludeks ja tõstab need ükshaaval uue taldriku peale, valab kastmega üle ja ootab, kuni nad hästi läbi on imbunud; siis tõstab ta nad uue taldriku peale. Ja iga natukese aja tagant kutsub ta teenri, et see mustad nõud ära viiks ja puhtad asemele tooks. Nii jätkub tal tükiks ajaks tegevust. Kanapoja, faasani või rästa kallal võib ta näiteks mitu tundi toimetada, ilma et ta neid puutuks millegi muu kui ainult linnunoa otsaga; neid nõuab ta seejuures aina uusi ja roogib luud ka kõige vintskematest lihakiududest puhtaks. Ka veini laseb ta endale pakkuda, valab seda ühest peekrist teise või korraga mitmesse karikasse, segab suurtes pokaalides üht veini teisega ja annab jooginõud üksteise järel teenri kätte, et see nad minema viiks ja uute vastu vahetaks. Leiba tarvitab ta ohtrasti: veeretab leivasisust ühesuurusi kuulikesi ja seab need laua peale ritta; kooriku puidistab ta tükkideks ja ehitab väikesi püramiide, kuni ära tüdib. Siis laseb ta teenritel laudlina tillukese vihaga puhtaks pühkida ja hakkab otsast peale.“ (lk 57)

Teos oma meeldivas ja mitmetitõlgendatavas metafoorsuses esitab ka tabavaid killukesi, mis kaunisse mõttetarkusse laskuvad. Sõda, millel ehk näiliselt eesmärk ja põhjus vägesid kurnamas, on tõeliselt olemas vaid enese pärast, sõda sõja ja võitlus võitluse pärast, vajadusest sõdida, tegeleda millegagi, leida mõte olemisele, liikumisele, tegemisele, igaühele oma, ja pole vahet, kes kus poolel, kes keda haavab, tapab, vangistab, ideed jäävad samaks, ja pooled vahetuvad, mehed sõdivad ning vanemad olijad kaotavad illusioonide ning laialt kuulutatud ideaalide taha peitumise võime. „Ei ole mingit kaitsmist ega pealetungimist, see kõik on mõttetu. /…/ Sõda kestab viimsepäevani, ja ei ole võitjaid ega kaotajaid, me jääme igavesti kahte leeri. Ja ühtedeta ei oleks ka teised midagi, ja ei mäleta meie ega nemad, mille pärast me võitleme… kuuled konnade krooksumist? Kõigel, mida me teeme, on niisama palju mõtet kui nende krooksumisel ja kaldalt vette ning veest kaldale kargamisel…“ (lk 53)

Ah, ja muidugi - Calvino muudab grotesksed situatsioonid absoluutselt loomulikeks: „Agilulfo vajub miilide sügavusele mere põhja ja hakkab südilt liiva mööda edasi astuma. Ühtepuhku kohtab ta mereelukaid ja kaitseb end vapralt oma mõõgaga. Ainus oht, mis raudrüüd merepõhjas ähvardab, on, nagu te isegi teate, rooste. Aga et Agilulfo on pealaest jalatallani vaalarasvaga koos, ei juhtu tema valge raudrüüga midagi halba.“ (lk 81)

„Poolitatud vikonti“ peategelane – pole vist raske arvata – on poolitatud vikont. Suurtükimürsu tabamuse järel rebenes härras kaheks, absoluutselt heaks ja absoluutselt halvaks pooleks. Lisaks vaimukale lugemiselamusele saab nimetet teosest kohe kindlasti ka filosoofilist külge ja lõpukirjanduslikku näidet.

Autor ise ütleb „Poolitatud vikonti“ kohta nõnda: „ma ei mõelnud hetkekski heale ja kurjale. Nagu maalija võib kasutada lihtsat värvidekontrasti, et vormi esile tõsta, nii kasutasin ma üsna tuntud kontrasti, et näidata seda, mis mind huvitas, see on kahestumist. Kahestunud, vigane, poolik, iseenese vaenlane on tänapäeva inimene; Marx nimetas teda „võõrandunuks“, Freud „rõhutuks“; muistne harmoonia on kadunud, me alles pürime uuele terviklikkusele. Ideelis-eetiline tuum, mida ma loole teadlikult anda tahtsin, oligi see.“ (lk 399)

Lõhestunud vikont on jäänud kinnisidee kütkesse poolitada kogu maailma terviklikkus. „Olin terviklik ja kõik esemed olid minu silmis loomulikud ja ähmased, lollid nagu õhk; uskusin, et näen kõike aga see oli ainult väline kest, mida ma nägin. Kui sa kord iseenda pooleks muutud, /…/ taipad sa asju, mis asuvad sealpool terviklike ajude mõistuse haaret. Sa kaotad küll poole enesest ja maailmast, aga allesjäänud pool on tuhat korda sügavam ja väärtuslikum, ka sina tahad siis, et kõik oleks poolitatud ja sinu näo järgi lõhki rebitud, sest ilu ja tarkus ja õiglus sisaldub ainult selles, mis on tükkideks tehtud.“ (lk 137) Nõustumises-mitte nõustumises pole küsimus. Mõtlemises on.

„[S]elles peituvadki poolitatud olemise eelised, et sa mõistad, missugust piina tunneb maailmas iga isik ja iga asi oma ebatäiuslikkuse pärast. Ma olin terviklik, aga ei mõistnud midagi ja liikusin kurdina ning osavõtmatuna maailmas, mis on täis valusid ja haavu, mida terviklik olend uskudagi ei söendaks. /…/ Mitte mina üksi ei ole lõhestatud ja juurteta olend, vaid sina ja kõik teised ka. Näed, nüüd on mul vendlus, mida ma terviklik olles ei tundnud: vendlus maailma kõigi vigaste ja viletsatega.“ (lk 155)

400-leheküljene köide jätkub „Paruniga puu otsas“. 12-aastasena ronib Cosimo puu otsa ning ei tule sealt enam kunagi alla. Vanasti (18. saj), mil maa oli kaetud tiheda puustusega, polnud probleemi rännata oksalt oksale, no näiteks kasvõi Prantsusmaalt Hispaaniasse. Uskuge või mitte, aga kõiki toimetusi on võimalik puu otsas teha, magada, lugeda, küttida, vestelda, naisi võrgutada, koosolekutel osaleda, süüa, juua ja nii edasi – kõike.

Aga mõtteterad, väljakirjutused, mis läbivast süžeest küll kõrvale lähevad, kuid see-eest kirjaniku mainimisväärset vaimukate pildikeste ning situatsioonide maalimise andekust näitavad. Metsade kardetuim röövel, must, rõve, kombetu ja julm koopaelanik kujunes paruni abil näiteks kirjanduse maagilisest võlujõust: „Richardsoni romaanide lugemine süvendas tema hinges juba varem tärganud igatsust korrapärase koduse elu järele perekonnarüpes, sugulaste ja lähedaste keskel, kes teda armastaksid, sisendas temas jälkustunnet kurjategijate ja kõlvatute inimeste vastu.“ (lk 268) Räpane, jõhker ning südametu kaabaks muutus äbarikuks humanitaariks, kes reaalsust vihkama ning ennast põlastama hakkas. Tärganud tegevusvaeguse all kannatav esteet lõpetas võllases, makstes endise elaja ennekuulmatute pattude eest.

Ja veel üks silma ja meelde jäänud mõttetera: „koondised teevad inimesed tugevamaks ja tõstavad iga üksiku parimad omadused esile, lasevad liikmeil kogeda rõõmu, mis nii harva langeb osaks neile, kes üksi, omapäi elavad, rõõmu selle üle, kui palju on ümberringi ausaid, tublisid ja võimekaid inimesi, kelle pärast maksab headuse poole püüelda (sel ajal, kui omapäi elavate inimestega sünnib pahatihti vastupidi: nad näevad inimhinge kõige halvemaid külgi, teist palet, mis sunnib neid kätt ühtelugu mõõgapidemel hoidma).“ (lk 282-283)

Ning miski vaimukana tunduv terake sai lugemise ajal samuti välja kirjutet: „on ju teada, et mõõga vastu pole kardetavamat relva kui labidas.“ (lk 291)

Autor põhjendas kolme romaani ühte köitesse sattumist nii: "Tahtsin pakkuda triloogiat kogemustest, kuidas inimolendid end realiseerivad: "Olematus rüütlis" olemise saavutamine, "Poolitatud vikondis" terviklikkuse taotlemine teispool vigasust, mida ühiskond meile peale on sundinud, "Parunis puu otsas" tee mitteindividualistliku terviklikkuse poole, mis saavutatakse usutavuse läbi individuaalsele enesemääramisele - kolm lähenemisastet vabadusele. Ja samal ajal tahtsin, et nad oleksid kolm niinimetatud "sulaselget" lugu, mis seisavad koos ennekõike tänu nende kujundite järgnevuse loogikale, aga mis oma õiget elu alustavad lugejas ärganud küsimuste-vastuste ettenägematus mängus." (lk 403-404)

*

Käesolev tsiteeriv-kirjeldav tekstikatke oleks parema meelega tahtnud olla mõtisklev-analüüsiv esseelik kirjutis, tema teissugune olemist takistas aga liigne teemade- ning mõtterohkus. Ah, heast raamatust on nii raske lühidalt kirjutada.

Arved Lydecken – Tähtede maailmas (1929)

Lühidalt öeldes on tegemist filmi Independence Day kirjandusliku väärastunud eellasega.
Soome noorteraamatu (ilmunud 1912) tegevus toimub aastal 2140. Helsingi on nüüd välimuselt nagu New York 20.saj. Algupoolel, kuigi on ka mõningaid erinevusi – tänavad on laiemad ja kõikjal lendavad lennukid ja muud õhureisijad (inimesed kasutavad näiteks alumiiniumtiibasid). Aga muidu nagu ikka linnaelu: “Turunaised olid teel turule, mis oli lennukite keskjaama lähedal. Neil olid suured valged paunad seljas või kaelas ja korvides nägi Teuvo kurke, herneid, tomateid ja kõiksugu aia- ja puuvilju, nagu ananase, värskeid viigimarju, viinamarju ja aprikoose.” (lk 6)

Äkki saabub teade, et Marsilt tuleb siia otsatu sõjalaevastik, mida oli ettevalmistatud juba üle saja aasta (ehk siis enne 2040.a.). Puhkeb kaos ja kokku kutsutakse kõikidest riikidest üks tarkpea. Stereotüübid missugused: “Sääl istus auväärt ja natuke kalgi näoga inglane avameelse ja lapseliku näoga Kongo-neegri kõrval, paks ja vilgas sakslane mõru indiaanlase naabrina. Sääl oli rahvast kõigilt maailma äärilt: hindulane Indiast, punajuukseline ja habemik venelane, sihvakas havailane-kalur, valgeverelisi skandinaavlasi ja ümmarguse näoga eskimo-hülgepüüdja.” (lk 13-14), selge see, et nn loodusrahvaste esindajad tekitavad nii mõnegi naljaka olukorra.
Lõpuks leitakse marslaste vangistamiseks meetod – elekter ja vesi. Maailmapäästjaks osutub soomlane Mauri Tanhua, kes muu. Härra Tanhua otsustas sõbruneda ühe Marsi ründajaga. Marslased on välimuselt nagu üleelusuurused Adonised ja väga kultuurilembete huvidega (miks nad Maad ründasid, ei saanudki aru). Otsustatakse külastada Marsi, Maad esindavad Soome, Belgia, Ameerika, Inglismaa ja Saksamaa inimesed. Avastatakse, et Marsil elavad väga õnnelikud marslased - “Kõik töö on meie meelest mäng. Me mängime alati. Mis me muud teeksimegi?” (lk 48) – ja maalased imetlevad neid igati. Selgub ent ootamatu aga. Marsile lähenevad asteroidid ja nüüd nad peavad ülepeakaela sealt lahkuma. Aga pole häda, Maa esindajad kutsuvad neid maale emigreeruma. Ja kõik on õnnelikud.

baas

Urmas Vadi – Kohtumine tundmatuga (2008)

Soovituslik on näidendikogumiku lugemise puhul Kraavi pop-akadeemiline järelsõna hilisemaks jätta. Rumalast peast asusin kohe peale “Georgi” lõpetamist selle kallale ning rikkusin esialgse lugemismulje. Mis siis ikka, mõned märkused, mida lugemise ajal sai kribatud.

Vadi näidendikirjutamise võtet võiks lühidalt iseloomustada kui lööklausetega killuviskamine – näiteks: “JIM: Kõik peavad mind mölakaks, pederastiks, kommunistiks... aga seda ei arva keegi, et ma armastust otsin.” (lk 31). Eriti on see esil kogumiku esimeses tekstis “Mängi, inimene!”. Tal on nagu kinnismõte, et iga dialoogi-monoloogikatke peab olema naljakas ja kindlasti publik peaks lakkamatult kihistama; mingil lugemise hetkel tunned suisa puudust loomulikumast suhtlemisest, maskivabadusest, hetkeks registri vahetumisest. Näidendid on kui üks lõputu rahmeldamine, erinevad stseenid/pildid tunglevad omavahel või üksteise kallal, Browni liikumine, liigkirjutamine. Kõrgstiiliga mängimine rämeduse aluspinnalt.

Veider, et Vadi uitab kirjutistega 60.-70ndates – Tartu seltskond, Pant, Ots. Võibolla see “60ndate ihalus” on seotud sellega, et siis nagu viimati toimus midagi, inimesed olid otsingulised; ei olnud tunnet, et “suured narratiivid on surnud”; võibolla “meie” arvates ei olnud inimesed (kultuuritegijad) nii asised kui nüüdisajal. 60.-70ndad kui sünnieelne aeg, millega on mingi veider ja nõrk suhe.

Kui “Kohtumine tundmatuga” telefilm paistab olevat üpriski tekstitruu, siis muusikali nägemata on päris huvitav mõelda, mida “Georgist” lavale kohandati (olen vist nii kultuurikauge inimene, et senini on olnud Ots mulle kui üks eesti imaluse võrdkujusid, seetõttu pole viitsinud dvd'd vaadata).

sirp
looming

Aarne Biin – Mees otsib naist (2008)

“Toas oli kaetud kohvilaud ja Sulo asetas selle nurgale pudeli magusat Portugali veini. See pudel üllatas ja rõõmustas Ireenet hoopis rohkem. Ta pani vaasi nartsissidega laua keskele ja pöördus mehe poole: “Kui stiilne!” Ta pidas silmas riietust. Sulol olid mustad püksid ja kõrge kaelusega valge kampsun, mille angooravillast pinda ilustasid sinihallid põhjapõdrad.” (lk 41)

Neljakümnendates mehel on stiilitunnet: “Peagi ta pääseski minema, kappas üle keskväljaku kaubanduskeskusse ja sisenes müügiboksi, kuhu tal senise elu jooksul veel kunagi juhust polnud sattuda. Jah, valget lihtsat tütarlaste puuvillpesu kuueteistaastasele keskmist kasvu tüdrukule. Särk ja püksid. Lisaks lihtne pesuriidest rinnahoidja, Jah, paluks ilusti pakkida, et kõlbaks sünnipäeval lauale panna.” (lk 56) – õnneks ta ei viinud neid asjandusi alaealisele ega pannud ka sünnipäevaks lauale, vaid ta täiskasvanud naistuttav sai kena alusriietuse.

Nali naljaks. Romaan räägib Sulost, kes on hiljuti lahutanud 13 aastat kestnud abielu ja peale mõningast hingetõmbeaega otsustab naissooga uuesti õnne proovida. Ta on kujutuslik arhetüüpne keskealine eesti mees – kuldsete kätega ja tervemõistuslik (ja ka klassikalise muusika ja kirjanduse austaja) – mees nagu kindel kalju. Kel vaid senises elus aegajalt viltu vedanud. Romaani jooksul näebki, kuidas ta on praegusesse olukorda välja jõudnud. Romaan on ajaliselt alates 2007. aasta kevadtalvest kuni 2008. aasta kevadeni (nt lk 155 on suisa kuupäev välja toodud), tegevus toimub mõneti irratsionaalses väikelinna õhustikus (nagu ka autori eelmises romaanis “Linna valitsemine”, kus toimus tallinlik mastaapne sahkerdamine). Lisaks arutlustele naistest ja õnnest saab heita pilgu ühiskonna varjupoolelegi.

“Naine oli kaissuvõtmiseks natuke liiga pikk, tema kukal ei mahtunud hästi mehe lõua alla. Sulo hingas paratamatult tema kaelale ja juustesse ning see pidi magajal kergeid judinaid nahal jooksma ajama. Niiviisi, otse unest ärganud, tajus Sulo erakordselt selgesti seda, mida päeval pigem aimas – seda mahedat rahu, mida naine enda ümber levitas. Ta tahtis nii olla ja jäädagi, aduda kehade puudutust ja hingata sisse seda lõhna. “ (lk 91) – ideaal ärkamisest igaühele, see hetk kui ärkad armsa kõrval ja tunned, et nii on hea; kui harva on võimalik seda kogeda.

Sulol on mõneti kummastav mõju tema voodikaaslaste eludele, ta suudab oma olemasolemisega nende eelnevaid suhteid letaalselt lõpetada – ühe endine mees viskub Sulo maja lähedal rongi alla ja teise naise abikaasa saab kaitseväe missioonil kaugel lõunamaal surma (lk 175, märtsis 2008 – loodetavasti ei tunne end keegi kaitseväest puudutatuna).
Raamatu lõpus saab teada, miks autor on peategelastele sellised nimed valinud (lk 181).

“Ta võis ausalt kinnitada, et ta oma väljanägemisest ei hooli, ja see kehtiski enamuse ajast, aga mitte sellistel päevadel, nagu täna. Ta teadis suurepäraselt juba mitukümmend aastat, et on nägus mees, ega jätnud seda eksponeerimata, kui asi seda vääris. Täna oli selline päev, ja see päev koitis enda väärilisena selge sinitaevaga. Ajanud jalga mustad viigipüksid, selga põhjapõtradega kampsuni ja peale musta nahkjope, ei hakanud ta juukseid mütsiga soengust välja muljuma. Ta vahetas taskusse puhta räti ja heitis pilgu peeglisse. Talle vaatas vastu keskmiselt kena keskealine mees, kes millegipärast oli õhevil.” (lk 177)

Ja põhjapõdrad kappasid happy endi.

eesti naine

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Aarne Biini järjekordne kaantevahe „Mees otsib naist”just naiseotsi misest pajatabki, lõpp mõnus, mees saab järje peale. Biin on endiselt sorav kirjutaja, ehkki „Linna valitsemine” oli märksa mõttekam.

Rodney Castleden – Sündmused, mis muutsid maailma (2008)

Tegemist siis ühemeheülevaatega homo sapiens sapiens ajaloost ja erinevatest kujunemistest. Iseloomulik euroopakeskne lähenemine (aegade hämaruses omab mõningat tähtsust Hiinagi), autorist lähtuvalt palju tähelepanu Inglismaa sündmustele (nt kuningakodade vahetumine 10.-11. sajandi paiku). 20.-21. sajandi sündmustest kirjutades ilmuvad teksti (ajalukku?) autori enda arvamused ja kogemused sündmustest läbielanutega.
(Veider, et I Maailmasõja puhul jääb mainimata gaasirünnak.)

Eks ikka huvitab, kas Eestil ja ta lähinaabritel on Suure Ajalooga mingit pistmist. Ei ole. Balti riike mainitakse esmakordselt seoses paavsti mõrvakatsega 1981. aastal (lk 431). Soome on üks esimesi riike, kes teavitas maailma radioaktiivsuse lainest, mille põhjustas Tšernobõli avarii (lk 435; niisiis ei miskit Talvesõjast). Eesti, Läti, Leedu on nimeliselt olemas raamatu eeleelviimasel teemal – N.Liidu kokkuvarisemine (lk 441 – raamatus üldse 448 lehekülge).

Lugemise ajal pidasin väikest nimekirja sündmustest, mis endale uudsena tundusid:
Toba vulkaanipurse (75000 e.m.a.), Musta mere üleujutus (5500 e.m.a.), Mausolose hauakambri ehitamine (354 e.m.a.), Archimedese kruvi leiutamine (265 e.m.a.), Püha Augustinuse maabumine Kentis (597), Pippin Lühikese kroonimine Püha Bonifatiuse poolt (751), Harun al-Rashidi surm (809), Alfredi lüüasaamine taanlastelt (878), Inglismaa kujunemine (925-973), Inglismaa ülevõtmine taanlaste poolt (1016), Anesteesia leiutamine (1236), Lewesi lahing (1264), lord Darnley' tapmine (1567), Praha “defenestratsioon” (1618), Raleigh' “Maailmaajalugu” (1618), John Harvardi surm (1638), arvutusmasina leiutamine (1642), Boyle'i “Skeptiline keemik” (1661), Associationi hukkumine (1707), Lõunamere mull (1720), Robert Oweni püüdlused sotsiaalsete reformide vallas (1809), naftapuurimise algus Bakuus (1823), hõõgniidiga gaasilambi leiutamine (1885), Amritsari veresaun (1919), Vatikani “ei” rasestumisvastastele vahenditele (1930), Vom Rathi tapmine (1938), võitlus puhta õhu nimel (1956)

Millele mahuliselt kõige enam tähelepanu pöörati? Titanicu uppumine, tervelt kuuele leheküljele jagus teksti (keskmiselt oli igale sündmusele pühendatud u 2 lk teksti).

Richard Brautigan – Arbuusisuhkrus (2002)

Utoopiline maailm. Painajalikult irreaalne, unenäoliselt ebaloogiline, märkimisväärselt õnnetu.

Sümboolsed nimed, paigad, situatsioonid. iDEATH ehk minaSURM. inBOIL ehk sisePAISE. Unustatud asjadest aetud viski ajab hulluks. Ühel tõekuulutushetkel halvad ja ohtlikud mehed lõikavad oma ninad, kõrvad, pöidlad otsast, jooksevad verest tühjaks ja erinevalt tavakodanikest ei maeta neid jõkke, klaaskuplitesse ja virvatulukeste alla, vaid meeste maised kehad hävinevad tule-matustel. Tiigrid, enne kui viimne neist tapeti, vestlesid linnakodanikega inimkeeli. Linna vapustab stoiline enesetapp.
Vastukaaluks on suur osa ümbritsevast maailmast valmind arbuusisuhkrust.

Magus, võõras, sürreaalne.

Jakob Liiv - Püha kuju (1900)

Unustusse vajunud värssteos on praegu üsna veider lugemine. Siiski – luule lippab mõnusasti ja mõnekümnelehene lihtne õpetlik lugu saab ruttu selge lõpuni. (Süžee on ümberkirjutamiseks liiga didaktiline.)

(Kõrvalolev 1918. aasta väljaande pilt.)

Raamatu tekst. (html)

Raamatu nägu. (pdf)

Katked:

Iga prohwet nõrkemata loodab,

Kuulutab ja pikisilmi ootab

Rahu toojat ilma tulema.

Nende kirjades on magus lootus,

Lugedes neid, ärkab hinge ootus,

Ootaja jääb siiski rahuta. (lk 17)

*

Looduses on uhke rõõmu pidu,

Üles poole tungib iga idu,

Haljaks läheb mustaw mulla pind.

Aasal ilurikas lille pere

Walgusele hüüab: Tere, tere!

Hõiskab ühes inimese rind. (lk 21)

*

Ja ta räägib tasa kõrtsile:

„Siin ta seisab nüüd, see hirmus maja!

Kellele on teda ilmas waja?

Kellele? kes mulle kostab siin?

Tuhandete wara ära neelad,

Paljudele elu õnne keelad,

Noore sugu witsaks oled, wiin. (lk 23)

*

„Mees, kes noore elu eksi ilma

Laseb ainsaks pilguks naese silma,

Annnb mõõga kätte naisele,

Millega ta mehe südant lõikab,

Pahal tujul ette wiskab, hõikab,

Kisub wanad haawad walgele. (lk 29)

*

Naese arm wõib mehe uueks luua,

Mehe rinda auusaid püüdeid tuua,

Tasandata komistuse tee.

Noorus häbi töödest õnne nõuab, —

Kange wõim, kes kirge wõita jõuab,

Mida tujud toowad weresse. (lk 25)

*

„„Pulma tund ei ole elu nali,

Peigmees hoolsalt enesele wali,

Wali teda waikse palwega.

Walimine elu tee sul määrab,

Õnnetu, kes selles wiltu wäärab,““ (lk 31)

Rein Vahisalu – Viies kabinet (2008)

Tuttav nägi seda raamatut ja küsis, et kas tegemist on selle südamearstiga. Vastasin jaatavalt, sest olin pea paarkümmend lehekülge lugenud. Tundsin end mõneti noorena, et ei tea peast kuulsate arstide nimesid.

Raamat on huvitav lugemine tundmatu teema kohta. Et kuidas tervislikult elada ja mis nalja autori arvates ravisüsteemiga tehakse. Doktor Hannes Aas on peaaegu ideaalinimene, võiks sedastada.
Mõnus on lugeda intelligentse inimese mõtteid. Ja vist esmakordselt sain aru, milleks kepikõnd hea on.

---

Vaapo Vaher (Looming 2009/3)
Doktor Rein Vahisalu on taas ilu kirjanikuna üles astunud. „Viies kabinet” on protestiraamat meid teenindavas meditsiinis üha tuure koguva turundusliku masinavärgi vastu. Arstiabist on saamas lihtlabane äritehing. Ost-müük. Kuuldavasti olevat raamat arstiringkondades diskuteerivat elevust tekitanud.

Kätlin Kätlin – Üks pole ühtegi (2008)

Lugemispäevik: lugemist alustasin 2.detsembril, aastal 2008. Hommik oli möödunud uniselt ja mõningase liikuvusega. Lõunapaiku asusin kartuleid keetma ning taustaks mängis OOIOO album “Feather Float”, sest tahtsin kuulda nende “Oizumio” lugu. Mis on super. Ja siis kell 15 tekkis tunne, et nüüd võiks seda luulekogu lugeda. Umbes pool neljaks lõppes plaat ja asemele läks Double Leopards “Halve Maen” duubelplaadi teine plaat, sest “Forest outlaws” on ehk selle bändi lemmiklugu (aegajalt ikka üritan seda bändi mõista, aga live-kogemuseta on see vist suht lootusetu). Rulluvas helimassiivis lugesin raamatu lõpuni. Tahtsin jubedalt päevavalguses lugeda, aga kahjuks oli siis tõeliselt pime ja vettinud päev, pidi juba plaadivahetuse ajal toas lambi süütama. Kella neljaks oli raamat läbi ning plaatki lõppenud (esimest lugu ei viitsinud kuulata, kohe lemmikloo kallale). Tekkis vajadus midagi kergemat kuulata, valik oli Stereolab “Peng!” (sest “Enivrez-Vous” on algusaja Stereolabi vast parim lugu). Ja sõin kartuleid. Otsustasin veelkord luulekogu lugeda. Mistõttu hiljem sattusin kohvikusse. Kus mörisesid vanad mehed, kes kommenteerisid ajalehe uudiseid (ei midagi kuulatavat, aga käiasid ikka ajudesse). Natuke lugesin. Ja jätkasin lugemist 3. detsembri lõunal, umbes kell 14, taustas mängis Birchville Cat Moteli duubelalbum “Beautiful Speck Triumph” teine plaat. Üks öisemaid lugusid üleüldse on “The Romance of Certain Old Clothes” (vaikne salapärane undamine ja ootamatud kolksatused), ja sellele järgnev järgmise loo algus (build up). Ja sai raamat teistkordselt läbi loetud.

Miks ma nii mõttetut juttu kirjutan? Sest ma ei oska luulega suhestuda. Ma arvan, et ma ei saa sellest aru (jutt ei ole ainult käesolevast luulekogust muidugi).
Seepärast proovisin mõndagi luuleosa lugeda kui proosat (no need on lõigud, mida ise heameelega kirjutaks):

Akordide raginas teda
ma enam ei kuule (lk 20)

Mängi minuga
Päike ju mängib ka (lk 22)

Ei tunne end enesena
Ei tunne end endisena
Ei tunne end nüüdsenagi
Ise aidata ennast ei saa
Mängi mind
et ma näeks (lk 22-23)

Kui olen päeval proovinud armastust
ja leidnud ta mitmekordse
näen unes, et olen arstide juures
jagame röntgenikiirtes
armastuse füüsilist poolt
(püstiasendis)
vaatan seda ülevaltpoolt
meie kehadest paistavad väänduvad luud
kõige ilusam pilt
mida silmad elades vaatavad
arstid me ümber vangutavad päid ja imestavad
kirjutavad midagi üles
(hommikuses lehes juba kirjutataksegi) (lk 56)

keedan teed,
ja hästi hea on,
eriti kui vihm on just ära sadanud (lk 77)


Mõned muljendused. Lugemisel valdas pidev õud loetu intensiivsusest.
Fazerluule – läbitungimatu päikeseluule, tekst, millest ei saa kinni haarata, miski toimub varjudes, närviline kude.
Esimene vaatus – avatum kui fazerluule, looduse katsumine, loodusest lähtumine, pisut ootamatu vendluseteema virvendab vahel.
Teine vaatus – kohaluule, vaade elukohtadesse ja akendest välja, argine olemine segatud olemise õudusega.
Antoloogilised tekstid võiks olla “Unenäod” ja “Laul neljast koerapojast”.
Raamatu kujundust tuleb igati kiita, täiesti nagu välismaa pärit (irooniata). Ilus.

ekspress
postimees
looming

---

Maarja Kangro (Looming 2009/3)
Kätlin Kätlini teine luulekogu „Üks pole ühtegi” sisaldab stiililt üsna mitmesuguseid tekste. Siin on impressiooni- ja assotsiatsiooniluulet, mis päris raamatu alguses on ka lopsakam (räägitakse „tõrksatest meeltest”, kelle „kirkad lakad / on palmitsetud lõhnavate okste / ja pahupidi vikerkaarte / virvendustega värvituil vesil”); hiljem muutuvad tekstid üha selgemaks ja arutlevamaks. Mõnes kohas oleks Kätlin justkui Doris Kareva vaimne tütar („kõik sinus otse sõnadeks ei selgu”), teisal näeb Oidekivi stiilis sürr-assotsiatiivsust. Raamatu päevikulikud tekstid anna vad kõige rohkem alust Kätlinit nentijate hulka paigutada. Tajupildid tõlkija-toimetaja elust hõlmavad argimetafüüsikat, lehelugemist, kirju tamist, tõlkimist, Reichi, Pärdi ja Adamsi kuulamist, samuti kodu vägivalda ja sellega toimetulekut. Kogus on ajamärke, ent pained ja kannatused on nagu Langemetsalgi pigem üldinimlikud, konkreetse sootsiumi suhtes väga teravalt sõna ei võeta.

Veikko Huovinen - Silguvorm Jeesusele (2008)

Lühidalt öeldes on tegemist jutukogumikuga, mille autoriks on kuldses keskeas soome meeskirjanik, kes kirjutab muhedalt. Elukogemuse pealt.
Hea laadna lugemine.

---

Valle-Sten Maiste - Vaja on mitteparteisõdurist ministrit (Sirp, 16.01.09)

kontekstist välja rebitud tsitaat:

Vahemärkusena – küsimus on mõnesajas tuhandes kroonis, mis võrdub tühise episoodiga äsja linastunud ajaloopropagandistlikust seebisarjast või mõne kultuuriametniku paari kuu palgaga. Väikesegi ettevaatamise ja hoole korral oleks mõnest isamaalisest kirjastamis- või kultuuriprogrammist see raha loomulikult leitud. Näiteks toimisid kultuuriministeeriumi eelarves kuni viimase ajani jõudsalt rahvuskirjanduse toetamise miljonid, millest aegade jooksul, jumal paraku, on rahastatud kordustrükke raamatute puhul, mille osas antikvariaatideski kesine nõudlus.

artikkel

Milan Kundera - Identiteet (2007)

"Asjatu oleks Chantalile öelda, et ta armastab teda, et naine on ilus; tema armunud pilk ei suudaks naist lohutada. Sest armastuse pilk on üksinduse pilk. Jean-Marc mõtles kahe teiste silmis nähtamatuks muutunud vanakese armastusele: nukker üksildus, mis eelneb surmale. Ei, ta ei vaja mitte armastavat pilku, vaid tervet tulva võõraid, siivutuid, ihalevaid pilke, mis peatuvad temal sümpaatiata ja valikuta, õrnuseta ja sündsuseta, fataalselt ja möödapääsmatult. Need pilgud hoiavad teda inimeste ühiskonnas. Armastuse pilk rebib teda sealt välja." (lk 38)

"Joonud veel ühe sõõmu, jätkas ta: "Sõprus oli minu silmis tõend, et on olemas midagi võimsamat kui ideoloogia, religioon või rahvus. Dumas´ romaanis satuvad neli sõpra sageli vastasleeridesse ja on sunnitud üksteise vastu võitlema. Aga see ei riku nende sõprust. Nad aitavad üksteist salaja, kavalust appi võttes, vilistades igaüks oma leeri tõe peale. Nemad asetasid sõpruse tõest ülemaks, isandate üritustest ja käskudest ülemaks, kuningast ja kuningannast ja kõigest ülemaks."" (lk 45)

August Gailit - Leegitsev süda (1956)

"Jumal ja kunst oli logejaile ja täissöönuile, kes oma igavuses ei teadnud, kuhu end lõpuks toppida. Siis kujutlesid nad, et leiavad jumalas lunastust ja kunstis sügavaid elamusi. Sellega rahustasid nad oma kõverat südametunnistust ning suigutasid hinge kas järgmiseks pühapäevaks või eelolevaks kunstiõhtuks." A. Gailit "Leegitsev süda" lk 112.